Töötervishoid kodukontoris
–
Oma praeguse töökoha puhul naudin ma tõsiselt võimalust alustada tööd kodukontoris nö padjanäoga koos hommikukohviga. Ühtlasi ka seda, et kui tuleb tõesti mingi x idee, siis haaran lennult arvuti kasvõi kell 22 ja teen tööd, seejärel magan järgmisel hommikul südamerahuga pisut kauem.
Samas me kõik teame, et kodukontoris on ka mitmeid lõkse ja nõrkuseid. Jagan mõnda neist täna teiega oma peaaegu aastasest kogemusest.
Esiteks - inimesed ei oska oma tööaega kodukontoris hinnata. Uuringud näitavad, et vastupidiselt tööandja hirmudele, kipuva inimesed kodukontoris pigem üle töötama.
Minul on sellega pisut kergem. Jälgisin oma reaalseid töötunde ka varem, seega jätkan lihtsalt. Tõsi ta on, et kella 8st - 17ni tööaega kodus rakendada ei õnnestu, kuid mulle see sobib ning minu perele ka. Nii teen ma ilmast, vajadusest, enda enesetundest jms lähtuvalt mõnel päeval tööd 12-13 tundi ja teisel hoopiski 6. Nädalavahetustel käin püüdlikult arvutist kaarega mööda - loe: pakin läpaka kotti ja tõstan koti silma alt ära.
Teiseks - suurim proovikivi kodukontoris on töötervishoid ehk töölaud, tool ja nende õiged paigutused, asendid sh valgus jms. Samal ajal on siin võimalik fantaasial lennata lasta kui tead, mida peaks jälgima.
Olen aastaid teinud tööd sülearvutiga, kõrgkoolis viimasel viiel aastal siiski suure ekraani taga (töötervishoiu arsti soovitusel). Kodus sülearvuti (ja ilma suure ekraanita) ei leidnud algselt head varianti. Kuna mulle meeldib töötada ka diivaninurgas, köögilaua ääres, nn kontorilaua taga jne - sõltuvalt mida täpselt teen, siis kõige suurem oli probleem diivanil. Sülearvuti ei taha ju süles olemist :) Pealgi on sel juhul kaela nurk vale ja silmade kaugus täpselt selline, et ilma prillita ei näe, kuid prilliga on liiga terav (miinusega prillid!).
Ühel kenal päeval kaubamaja koduosakonnas jalutades leidsin sülearvuti laua. Pealt puu, mille küljes ehk all nn graanulitega täidetud padi. Lisaks veel selline süvis a la (lugeri, iPadi, telefoni jms) ekraani püstihoidmiseks. Mõeldud, tehtud - ostsin ära.
Kuna seda nädalat alustasin köha ja nohuga, kerge palavik lisaks, siis sain töölauda kohe testida. Voodis (praktiliselt teki all9, telefon Skypeks püsti laua vahes ning arvuti laual lahti. SUPER!!! Nüüd olen juba nädala sellel nö sülearvuti laual tööd teinud ja väga rahul (pilt käesoleva postituse esikaanel). Soovitan soojalt.
Kolmandaks - tihti on tunne, et kodukontoris oled sa ju kodus ja seega kõik asjad saavad tehtud, samas kui töö innustab või mõnel päeval "lihtsalt lendab", siis ei saagi "tagumikku tooli küljest lahti", kuna ükski töökaaslane ju ei sega :)
Tõsi, et lihtne on a la panna pesumasin pesema, x hetkel pesu kuivama jms ehk sa ei pea kõike tegevusi planeerima "pärast tööd". Kui sa pead tegelema mõttetööga ja sisuliselt istud 8 tundi arvuti taga, siis on hea (tegelikult väga hea), et pesumasina lõpetamine sunnib sind korraks tõusma ja ennast sirutama, liigutama, ringutama. Rutiinsed tegevused pealegi ei sega samal ajal mõtlemist. Kuna lõunasöögi ajal ei saa kokku kolleegidega, siis võtab lõunasöök väga vähe aega. Loomulikult on seda toredam olla aeg-ajalt ka kontoris, kus lõunasöök võtab 2 korda rohkem aega, aga kodukontori päevadel on lihtsalt teistmoodi.
Kõige raskem on kodukontoris tööpäeva lõpetada. Eriti minu praegusel töökohal :), kuna paljud meie liikmed saadavad e-kirju ja suhtlevad pärast päevatööd. Seega kui mina justkui võiksin kontoritöö lõpetada, siis alles kirjad hakkavad saabuma. Hetkel tundub mulle siiski, et inimesed on juba hakanud harjuma, et kirjale vastus saabub minult järgmisel hommikul või hilisõhtul.
Minu jaoks on kodukontoris ainuvõimalik töö lõpetada nii, et pakin sülearvuti kotti ja koti tõstan toanurka, isegi mitte kindlasse nurka (nädalavahetusteks on kindel nurk!), vaid sinna kus töö lõpetasin. Mis muidugi ei takista mind õhtul kotti haaramast ja arvutit välja võtmast :) kui idee tuleb...
Ideaalne tööpäeva lõpetamine on aga selline kus tõmban jalgratta püksid jalga ning tõstan ratta keldrist välja. Tuul kõrvus ja pingutus lihastes pühib töömõtted ära. Seejärel söögitegemine ja muudele asjadele lülitumine on juba oluliselt kergemad.
Mõnusat kodukontori tööd kõigile aga alustage nüüd suvise pika nädalavahetusega
Esiteks - inimesed ei oska oma tööaega kodukontoris hinnata. Uuringud näitavad, et vastupidiselt tööandja hirmudele, kipuva inimesed kodukontoris pigem üle töötama.
Minul on sellega pisut kergem. Jälgisin oma reaalseid töötunde ka varem, seega jätkan lihtsalt. Tõsi ta on, et kella 8st - 17ni tööaega kodus rakendada ei õnnestu, kuid mulle see sobib ning minu perele ka. Nii teen ma ilmast, vajadusest, enda enesetundest jms lähtuvalt mõnel päeval tööd 12-13 tundi ja teisel hoopiski 6. Nädalavahetustel käin püüdlikult arvutist kaarega mööda - loe: pakin läpaka kotti ja tõstan koti silma alt ära.
Teiseks - suurim proovikivi kodukontoris on töötervishoid ehk töölaud, tool ja nende õiged paigutused, asendid sh valgus jms. Samal ajal on siin võimalik fantaasial lennata lasta kui tead, mida peaks jälgima.
Olen aastaid teinud tööd sülearvutiga, kõrgkoolis viimasel viiel aastal siiski suure ekraani taga (töötervishoiu arsti soovitusel). Kodus sülearvuti (ja ilma suure ekraanita) ei leidnud algselt head varianti. Kuna mulle meeldib töötada ka diivaninurgas, köögilaua ääres, nn kontorilaua taga jne - sõltuvalt mida täpselt teen, siis kõige suurem oli probleem diivanil. Sülearvuti ei taha ju süles olemist :) Pealgi on sel juhul kaela nurk vale ja silmade kaugus täpselt selline, et ilma prillita ei näe, kuid prilliga on liiga terav (miinusega prillid!).
Ühel kenal päeval kaubamaja koduosakonnas jalutades leidsin sülearvuti laua. Pealt puu, mille küljes ehk all nn graanulitega täidetud padi. Lisaks veel selline süvis a la (lugeri, iPadi, telefoni jms) ekraani püstihoidmiseks. Mõeldud, tehtud - ostsin ära.
Kuna seda nädalat alustasin köha ja nohuga, kerge palavik lisaks, siis sain töölauda kohe testida. Voodis (praktiliselt teki all9, telefon Skypeks püsti laua vahes ning arvuti laual lahti. SUPER!!! Nüüd olen juba nädala sellel nö sülearvuti laual tööd teinud ja väga rahul (pilt käesoleva postituse esikaanel). Soovitan soojalt.
Kolmandaks - tihti on tunne, et kodukontoris oled sa ju kodus ja seega kõik asjad saavad tehtud, samas kui töö innustab või mõnel päeval "lihtsalt lendab", siis ei saagi "tagumikku tooli küljest lahti", kuna ükski töökaaslane ju ei sega :)
Tõsi, et lihtne on a la panna pesumasin pesema, x hetkel pesu kuivama jms ehk sa ei pea kõike tegevusi planeerima "pärast tööd". Kui sa pead tegelema mõttetööga ja sisuliselt istud 8 tundi arvuti taga, siis on hea (tegelikult väga hea), et pesumasina lõpetamine sunnib sind korraks tõusma ja ennast sirutama, liigutama, ringutama. Rutiinsed tegevused pealegi ei sega samal ajal mõtlemist. Kuna lõunasöögi ajal ei saa kokku kolleegidega, siis võtab lõunasöök väga vähe aega. Loomulikult on seda toredam olla aeg-ajalt ka kontoris, kus lõunasöök võtab 2 korda rohkem aega, aga kodukontori päevadel on lihtsalt teistmoodi.
Kõige raskem on kodukontoris tööpäeva lõpetada. Eriti minu praegusel töökohal :), kuna paljud meie liikmed saadavad e-kirju ja suhtlevad pärast päevatööd. Seega kui mina justkui võiksin kontoritöö lõpetada, siis alles kirjad hakkavad saabuma. Hetkel tundub mulle siiski, et inimesed on juba hakanud harjuma, et kirjale vastus saabub minult järgmisel hommikul või hilisõhtul.
Minu jaoks on kodukontoris ainuvõimalik töö lõpetada nii, et pakin sülearvuti kotti ja koti tõstan toanurka, isegi mitte kindlasse nurka (nädalavahetusteks on kindel nurk!), vaid sinna kus töö lõpetasin. Mis muidugi ei takista mind õhtul kotti haaramast ja arvutit välja võtmast :) kui idee tuleb...
Ideaalne tööpäeva lõpetamine on aga selline kus tõmban jalgratta püksid jalga ning tõstan ratta keldrist välja. Tuul kõrvus ja pingutus lihastes pühib töömõtted ära. Seejärel söögitegemine ja muudele asjadele lülitumine on juba oluliselt kergemad.
Mõnusat kodukontori tööd kõigile aga alustage nüüd suvise pika nädalavahetusega
Lisa kommentaar