Kass on aga kas ka hiiri püüab?
Oleme jõudnud haigekassa seaduse muudatusteni, mis tagavad poliitiliste otsuste seadusandliku jõustamise. Kuulates ametnikke, siis on selge, et mida kiiremini seda tehakse, seda “kindlam” on tunne ehk siis pole võimalik poliitilisi otsuseid ümber pöörata. Poliitikute poolt liiguva mõtted stiilis “meie otsustasime ära, teie näidake nüüd tulemusi”. Tervishoiutöötajad on pigem alalhoidlikud – kartlikud, au sees on mõte “kõik pole kuld, mis hiilgab”.
Nii olemegi olukorras, kui tegelikult mitte keegi ei usalda mitte kedagi. Päriselt nagu keegi ei peta ja otse ei valeta. Samas võtad ette paari kuu taguse info ja võrdled tänasega ning näed vigu. Nõustume arstide liiduga, et esitatud ja kasutatavad numbrid peavad olema korrektsed. Kord 3 miljonit ühel real ja seejärel “kogemata” teisel real ei ole ilus. Kiirabi on suhteliselt kindel, et “raha ühte potti panek halvendab kindlasti kiirabi olukorda”. Samas ei tea ju täpselt mitte keegi, mida sisuliselt selline rahade ümberkorraldamine muudab.
Teoreetiliselt võiks tervikpilt ja ühine eelarvestamine olukorda parandada “igal rindel”. Samas pole meil kellelgi selles osas piisavat positiivset kogemust või usaldust – ei poliitikute ega ka ametnike vastu. Usaldusega on juba paraku nii, et lihtsalt lubadustega seda ei teki. Ühe õnnestunud otsusega samuti. Vaja on nii aega, kannatlikkust, kaasamist kui ka korduvat selgitustööd. Olukorda ei paranda seegi, et ideest või helesinisest unistusest, kuidas olukord nüüd edasi muutuma hakkab, pole piisavalt paljud teadlikud või kas see idee on üldse kellegi peas olemas?
Haigekassa seadus muutub, rahastamine laieneb ja samas ka tegevused koonduvad. Teoreetiliselt luuaks parem baas otsuste tegemiseks. Praktikud tunnetavad, et nüüdsest läheb tekk laiemaks ja oma poole tõmbajad saab olema lihtsalt rohkem. Haigekassa on suurim “teenuse ostja”, kuigi peaks olema teenuse toetaja ning vahendaja. Hindade määramine ja nende üle jagelemine (sest ostjale on alati kallis ja pakkujale odav), teenuste ostmine ning arvete väljastamine ja kontrollimine – võtavad ebaproportsionaalselt palju resurssi, selle asemel et seda kasutada teenuse osutamiseks.
Asjad, mis kunagi olid ideaalsed, ei ole seda tavaliselt ka 15 aasta pärast. Statistikas üks ja praktikas teine on juba pikemat aega probleemiks. Haigekassa nõukogu peaks keskenduma 100% tervishoiusüsteemi arendamisele ehk töötama 24/7 ja 365 päeva aastas, siis oleks lootust ehk otsustes leida tasakaal ja piisav põhjendatus erinevate valdkondade sisulisteks muudatusteks ja eelarve otsusteks. Nii kaua kui erinevad osapooled “käivad põhjendamas ja teenuste hinda välja rääkimas” ei ole ju suurt vahet kus käia?
Seega olemegi täna olukorras, kus kass (loe:haigekassa seaduse muudatus) on olemas aga praktiliselt mitte keegi ei tea kas üldse või kuidas see kass hiiri püüab.
Lisa kommentaar