Tervishoiusüsteemi restart?
–
MIKS JA MIDA JA KUIDAS me tervishoiusüsteemis toimetame - vaataks üksteisele ausalt otsa ja räägiks kuidas asjad päriselt one? Mõtleks miks neid asju praegu teisiti ei tehta ning millised on päris tegijate ideed kuidas neid asju mõistlikumalt teha?
Miks on nii raske teha restarti? Eriti asjadele, mis justkui on toiminud siiani ja täna veel kokku ei kuku, kuid KÕIK teavad et midagi tuleb muuta? Kõige suurem probleem tervishoiu- ja meditsiinisüsteemis on suure pildi nägemise puudus. Endiselt toimivad süsteemis justkui mitmed paralleeltegevused ja kõikidel on jube kiire, kõik on jube kurnatud, kõik justkui teavad mida teised peaksid teisiti tegema, kõik ootavad et muutus algaks kusagilt pihta. Süsteem on justkui selline, et kõik teavad et "kuningas on alasti" kuid keegi ei julge seda öelda ... Seega:
1. me endiselt ei tea mida teised süsteemis teevad
2. me endiselt pole kokku leppinud, kes milliseid ülesandeid peab täitma
3. me ei räägi, mis siis saab kui kellegi ülesanded on täitmata
4. me ei hinda reaalseid riske tervikuna, vaid piiratud ruumi enda ümber
5. me unustame, et süsteem ei toimi haigekassa, seaduste või paberimajanduse, vaid PATSIENDI jaoks
6. me teeme asju hingega ja kulutame iseend, sest muidu sureb keegi ära
7. meie asemele ei tule piisavalt inimesi ja me ei suuda sellest lõputust ringist läbi murda
Me ei usu iseendasse, me arvame et see kõik on nii suur muutus, et me ei jaksa seda teha. Me loodame, et suudame krahhi nii kaua edasi lükata kuni tuleb keegi teine ja teeb asjad korda. Me pigistame silmad kõvasti kinni, et mitte näha kui absurdselt asjad toimivad. Me oleme tegelikult läbi põlemise ja kokku kukkumise äärel. Me ei tea kas haigekassa juhib sotsiaalministeeriumi või vastupidi või ei juhi tervishoiu- ja meditsiinisüsteemi endiselt mitte keegi.
Edaspidi teen mõned ettepanekud. Ma ei väida, et just nendest tuleb alustada, kuid lõputult ei saa ka nendega seonduvaid otsuseid edasi lükata...
1. me endiselt ei tea mida teised süsteemis teevad
2. me endiselt pole kokku leppinud, kes milliseid ülesandeid peab täitma
3. me ei räägi, mis siis saab kui kellegi ülesanded on täitmata
4. me ei hinda reaalseid riske tervikuna, vaid piiratud ruumi enda ümber
5. me unustame, et süsteem ei toimi haigekassa, seaduste või paberimajanduse, vaid PATSIENDI jaoks
6. me teeme asju hingega ja kulutame iseend, sest muidu sureb keegi ära
7. meie asemele ei tule piisavalt inimesi ja me ei suuda sellest lõputust ringist läbi murda
Me ei usu iseendasse, me arvame et see kõik on nii suur muutus, et me ei jaksa seda teha. Me loodame, et suudame krahhi nii kaua edasi lükata kuni tuleb keegi teine ja teeb asjad korda. Me pigistame silmad kõvasti kinni, et mitte näha kui absurdselt asjad toimivad. Me oleme tegelikult läbi põlemise ja kokku kukkumise äärel. Me ei tea kas haigekassa juhib sotsiaalministeeriumi või vastupidi või ei juhi tervishoiu- ja meditsiinisüsteemi endiselt mitte keegi.
Edaspidi teen mõned ettepanekud. Ma ei väida, et just nendest tuleb alustada, kuid lõputult ei saa ka nendega seonduvaid otsuseid edasi lükata...
Lisa kommentaar