Meditsiin versus tervishoid

Meditsiinis kogutakse andmeid - tehakse analüüse ja "pilte", pannakse diagnoose, määratakse ravi ja sooritatakse operatsioone. Iga jupp teeb oma tööd täpselt ja hästi. Laborites on parim aparatuur, operatsioonitubades kõik läigib, sest on nii uus, radioloogias saab teha järjest täpsemalt ja peenemalt nii pilte mis aitavad diagnoosida kui ka tegevusi, mis ravivad. Eesmärk on leida võimalikult kiirelt maksimaalselt täpne diagnoos ning parim võimalik ravi. EESMÄRK ON - ravida, diagnoosida, uurida, ravida, diagnoosida, uurida jne ringiratast, et saaks õige diagnoos, õige ravi, õigel ajal. Ja see toimib tegelikult ka, väga hästi. Selleks ideaalseks kulgemiseks on  lihtsalt veel mõne teise faktori tervishoiusüsteemis hästi toimimist vaja ...

Tervishoiu eesmärk on INIMESE MAKSIMAALNE HEAOLU, seega nii õigete ravivõtete kasutamine kui ka näiteks võimalikult vähene uurimine diagnoosi panekul, elustiili mõjutamine-muutmine, psühholoogiline tugi, õpetamine, lähedaste nõustamine ja õpetamine, uues olukorras elama õppimise toetamine, füsioteraapia ja seda kõike meeskonnatöös! Diagnoosimisel saab küll soleerida aga tulemuse saavutamiseks peab arstiga tegema koostööd vähemalt isik, kellele diagnoos pandi! Ideaalis on aga meeskonnaliikmeid oluliselt rohkem :), vähemalt peale diagnoosi saamist.

Meeskonnatöös aga oleme endiselt kehvad. Lisaks pole me ka päriselt kokku leppinud tervishoiusüsteemis,  KES peaks sellist meeskonnatööd juhtima? Hetkel teeb seda mõnel juhul näiteks patsient,  kui tal on selleks jõudu ja tahtmist ja pealehakkamist. Paljudel seda jaksu siiski pole. Vahel on selleks lähedased, mis laste puhul on sageli justkui normaalne aga täiskasvanute puhul "tüütu", kuigi patsient seda ehk tahaks...

Kehva dokumenteerimise, kuid peamiselt väheste oskuste ja ajapuuduse taha jääva koostöö tõttu, vaevavad arstid pead miks eelmine või teine arst sellise otsuse tegi või sellise ravi määras, füsioterapeudid ei tea täpselt mida ja kust ja kuidas kirurg lõikas, õed ei tea kas määratud ravim on elupäästev või elu toetav... Nii mõnigi õpetussõna erineva spetsialisti käest võib tühistada eelneva õpetuse mõju või siis on õpetussõnu nii palju, et patsient ei suuda selles lihtsalt enam orienteeruda ning lööbki käega, tehes midagi säärast millest kasu asemel pigem kahju sünnib.

Kui me räägime juba sotsiaalsüsteemi ning tervishoiusüsteemi ülesannete-tegevuste kokkuviimisest, siis patsiendid ja nende lähedased on endiselt suht unarusse jäetud. Inimesed, kes koos patsiendiga toimetavad, vajavad samuti informatsiooni ning toetust. Kes seda aga peaks jagama? Kes päriselt vastutab patsiendi elukvaliteedi eest ja aitab seda võimalusel taastada peale keha ja hinge laastavat operatsiooni või keeruka diagnoosi saamist? Õnneks on mõnedel haigustel justkui toetusssüsteeme rohkem a la diabeediühing, puuetega inimeste toetusgrupid jne, aga kõigile ei ole. Vajadus info ja toe järele on kõigil.

Hindame kõrgelt, et meile tehakse keerulisi operatsioone ja võimaldatakse parimaid uuringuid ning püüame sageli lihtsalt ise hakkama saada. Keerukamatel juhtudel on raviarst tõeline tugiisik, kes muretseb, on olemas ning võimalusel alati aitab. Sageli saaksid probleeme lahendada ka teised tervishoiutöötajad. Ainult et me ei julge kokku leppida kust piirid lähevad ning nii lonkabki tervishoid kahte jalga. Meeskonnatööd on tekkinud, kuid endiselt liialt vähe.

Igal juhul soovitan tungivalt patsientidele. Küsige - rohkem, sagedamini, täpsemalt, tirige kaasa enda tugiisik, et ka talle seletatakse. Inimesed üldjuhul on pigem tagasihoidlikud, kui pealetükkivad. Kui ikka tekib segadus, mida ma patsiendina tohin või ei tohi või peaksin tegema või kui tekivad kõrvaltoimed või kahtlused, siis parem on otse küsida, kui netiavarustest erinevaid vastuseid otsida ning ise otsustada. Terviseküsimustes vajab inimene sageli spetsialisti nõu ja tuge. 

Ilmselt ainult inimeste survel lahendame probleemid ka tervishoius.