Suvepuhkus

Alustuseks pean kohe ütlema, et pitsat sõime vaid kaks korda ja parima Napoli pitsa leidsime ootamatult ühest kaubanduspiirkonda varustavast toidukohast. Kõik uurisid, mis hullus meid tabas, et kõige kuumemal ajal Itaaliasse sõidame. Tegelik põhjus oli lihtne, no ükski muu aeg ei klappinud minu ja mehega töögraafikutega.

Kuumus oli aga tõesti pöörane - 36-39 kraadi ning nii 7 päeva järjest. Kuna otselend Riia-Napoli liikus varakult, siis suundusime kohe rendiautoga linnast välja.  Lootsime leida seal pisut rohkem tuult ning ühes lossis kultuuri nautides jahtuda.  Kui leidsime üles lossi ja parkimiskoha, jalutasime kõrbekuumuses lossi sissepääsuni, siis teatas kena naisterahvas aga "videofilmimise tõttu oleme suletud" :) Muidugi küsisime soovitusi kuhu minna. Tema suunas meid kõrgemale mägedesse vaateplatvormile, kus tuul puhub.

Mõeldud tehtud. Ronida sai, vaated olid ja kohalikule vanapaarile meeldisime nii väga, et laud oli lookas ning kõike ette toodut ei jõudnud ära süüa. Isetehtud juustud jäid mu abikaasa nautida, sest kõik kodune ei pruugi minu terviseseisundiga sobida :) aga kõik oli kodune. Üleüldse oli reisi ajal kogu aeg tunne, et kõik on väga südamlikud ja rõõmsad. Itaalased, vähemalt seal piirkonnas, parandavad mängelva kergusega su menüüst väljaloetu hääldust ning aitavad igati üle elada kuumust. Naeratavad ka siis kui endal higimull otsa ees.

Teistel päevadel otsisime ja leidsime erinevaid randu, kuna eesmärk oli võimalikult palju ujuda. Saime kogeda nii kaljutrepilt 500 meetrit alla ja üles ronimist, et vette jõuda kui ka kalju sisse ehitatud lifitiga sujuvat liikumist päikesevarjude alla. Samuti leidsime nii kuldse kui ka musta liivaga randu, kus ronimist polnud. Ühel ja samal reisil pole me siiani nii erinevates randades käinudki. Vesi oli muidugi armutult soe ja selge, alla 20 minuti korraga ei saanudki vees olla. Kaljude jalamile loodud, mere kohal olevad päevitussillad olid kõik varustatud nii wc, dussi kui ka joogi-söögi võimalustega, rääkimata korras treppidest mis vette viisid. Enamus randades oli mõeldud ka liikumispuudega inimestele, seal olles tundusid meie poolikud "laudteed" Tallinna ja Pärnu rannas ratastoolis liikujatele ikka tõsiselt armetud :(.  Amalfi ranniku rannad on sinilipu rannad! 

Meie Pärnu rand pole saanud sinilippu ja õige kah. Puuduvad meil nii piisaval arvul kui ka piisavalt puhtad WC d, dušš enda loputamiseks, päikesevarjud ning ratastooliga ikka vette ei pääse.

Uskumatu, aga kultuur, kui selle all mõelda muuseumeid, jäi meist reisil olles esmakordselt puutumata :) Toidukultuur seevastu mitte. Parimaks osutus väike restoran Sorrentos, mille omanik ise uksel ning vaikus, puhtus ning uskumatud maitsed olid kõik ülivõrdes. Lihapallid tasuvad kindlasti proovimist kui satute Itaalia rannikualadel käima ja rääkimata salatite lõpututest variatsioonidest mozarella ja tometitega. Söök ei olnud kallis. Kahekesi sai hästi söönuks 40-50 euro eest aga kõhu täis sai ka 10 euroga.

Hotell tuleb kuumadel maadel valida parem kui mujal. Konditsioneer, pimendavad rulood, hea hommikusöök ning rahulik piirkond on olulised, et kuumusest puhata. Boonuseks on alati suurepärane vaade merele. Laevareis lisab värvi ja on nn midagi teistsugust kui Eestis. Hotellilt ei soovita kokku hoida. 

Mis mind tõsiselt, positiivselt :) hämmastas olid igal pool puhtad wc d. Ükskõik kus ja ükskõik mis ajal. Tasakaalustuseks muidugi olid tänavad küll olulised mustemad kui Eestis.

Ausalt öeldes oleme ikka väga õnnelikud, et Tartus on nii palju võimalik kogeda itaalia maitseid, osta häid tomateid ning puuvilju aasta läbi. Tiramisu on Tartus lausa parem kui Itaalias :) Värvikas rannapuhkus, hunnitud vaated, võimsad mäed, vahelduv maastik, erinevad rannad, palju söögikohti, sõbralikud inimesed ning isegi kohalikud tänavakaubitsejad polnud eriti pealetükkivad.  Oli mõnus puhkusenädal.

Pilt on tehtud peale esimest mägironimist :)