Ma ei tea kas nutta või naerda
–
Kuulasin täna ettekandeid, kus leiti "et juhte peaks koolitama" ja lihtsalt niisama ei peaks kedagi juhiks panema. Jummalast õige, muideks.
Ma olen selles veendunud ja seda praktikas kogenud peaaegu juba 25 aastat. Lisaks olen ma sellest suisa kirjutanud - ei hariduses ega tervishoius pole midagi teisiti. Inimesi tuleb koolitada juhtideks.
Ma olen selles veendunud ja seda praktikas kogenud peaaegu juba 25 aastat. Lisaks olen ma sellest suisa kirjutanud - ei hariduses ega tervishoius pole midagi teisiti. Inimesi tuleb koolitada juhtideks.
Miks ma siis ei suuda otsustada kas nutta või naerda?
Naerda tahaks seepärast, et lõpuks ometi on hakatud rääkima juhtide koolituse vajadusest ka tervishoius.
Nutta tahaks seepärast, et me oleme nii palju aega raisanud, seda vajadust eirates.
Olukorras endas pole muidugi midagi unikaalset. Keskendudes positiivsele, siis midagi on lõpuks muutunud! Inimesed, kes on ühes valdkonnas totaalselt professionaalid, on mõistnud et see ei tee neid professionaaliks teises valdkonnas. Keskendudes negatiivsele, siis selleks läheb nüüd veel 20 aastat, et see tooks muutuse - koolitatud juhid muutuks liidriteks ning muudaks töökeskkond olulisel määral. Seega 20 aastat veel enne kui räägime inimkesksest tervishoiust, kus töötaja heaolu on sama oluline kui inimese heaolu, kes abi vajab. Tervishoiutöötaja ei saa anda piisavalt head abi, kui ta ise on "katki".
Lisaks kuulsin ma täna veel üht lootustandvat soovitust - küsida kolleegidelt regulaarselt (anonüümset) tagasisidet, kuna sealt saab päris palju õppida. Miskipärast me arvame, et patsientide käest peab tagasisidet küsima aga unustame oma inimesed. Tihti on väikseid asju, mis isegi ei vaja raha, aga mille muutmine muudab töökeskkonda ja - õhkkonda oluliselt paremaks. Hakkame siis küsima ja tulemuste alusel päriselt muutuseid ellu viima!
Üks asi täna kuuldust oli ka selline millega ma nõus pole. Öeldi, et pole võimalik öelda kuidas täpselt peab toimetama, et olla "liider". Mina arvan, oma 25 aastasele juhtimiskogemusele toetudes, et siiski miskit on:
ole eeskujuks ehk tee seda mida ütled, ole selline milline sa tahad et sinu inimesed oleksid, ole järgitav! Need on tegevused, mis on hädavajalikud igale juhile, kes soovib anda endast parima ja olla initsiaatoriks teistele.
Naerda tahaks seepärast, et lõpuks ometi on hakatud rääkima juhtide koolituse vajadusest ka tervishoius.
Nutta tahaks seepärast, et me oleme nii palju aega raisanud, seda vajadust eirates.
Olukorras endas pole muidugi midagi unikaalset. Keskendudes positiivsele, siis midagi on lõpuks muutunud! Inimesed, kes on ühes valdkonnas totaalselt professionaalid, on mõistnud et see ei tee neid professionaaliks teises valdkonnas. Keskendudes negatiivsele, siis selleks läheb nüüd veel 20 aastat, et see tooks muutuse - koolitatud juhid muutuks liidriteks ning muudaks töökeskkond olulisel määral. Seega 20 aastat veel enne kui räägime inimkesksest tervishoiust, kus töötaja heaolu on sama oluline kui inimese heaolu, kes abi vajab. Tervishoiutöötaja ei saa anda piisavalt head abi, kui ta ise on "katki".
Lisaks kuulsin ma täna veel üht lootustandvat soovitust - küsida kolleegidelt regulaarselt (anonüümset) tagasisidet, kuna sealt saab päris palju õppida. Miskipärast me arvame, et patsientide käest peab tagasisidet küsima aga unustame oma inimesed. Tihti on väikseid asju, mis isegi ei vaja raha, aga mille muutmine muudab töökeskkonda ja - õhkkonda oluliselt paremaks. Hakkame siis küsima ja tulemuste alusel päriselt muutuseid ellu viima!
Üks asi täna kuuldust oli ka selline millega ma nõus pole. Öeldi, et pole võimalik öelda kuidas täpselt peab toimetama, et olla "liider". Mina arvan, oma 25 aastasele juhtimiskogemusele toetudes, et siiski miskit on:
ole eeskujuks ehk tee seda mida ütled, ole selline milline sa tahad et sinu inimesed oleksid, ole järgitav! Need on tegevused, mis on hädavajalikud igale juhile, kes soovib anda endast parima ja olla initsiaatoriks teistele.
Lisa kommentaar