Sõltuvuses arstid ja kaitsetud patsiendid
–
Hei. Kas te teate mõnda valdkonda, kus sõltuvuses inimesi poleks?Tänapäeval ollakse sõltuvuses paljudest asjadest sh ka positiivsetest asjadest.
Sõltuvuses ollakse internetist, tervislikust eluviisist, mahepõllundusest või selle toodetest, laatadest, tugitoolispordist, õnnetu olemisest, raskest elust jne jne. Alkoholi - või narkosõltuvus kuuluvad selles loetelus suisa igavate asjade valdkonda.
Loomulikult on nii mõneski ametis sõltuvused rohkem keelatud kui teistes. Ja need kaks igavat sõltuvust peaksid olema taunitavad kogu ühiskonnas, nii töötajate, tööandjate kui teenust või toodet tarbivate inimeste poolt.
Tervishoius on tõesti nii, et näiteks operatsioonilaual inimene ei saa kuidagi kontrollida millises seisundis arst teda opereerima asub. Samas on tervishoiuvaldkonnas täna 99% tööst meeskonnatöö - seega on võimalik kõigile teistel st kolleegidel näha, kuulda, küsida, kontrollida, vastutada selle operatsioonilaual lamava inimese asemel.
Olen isegi mitu korda patsiendina tundnud kui kohmetuks muutub arst, kui mina olen patsiendina otsekohene. Samas, saades ikkagi lõpuks vastuse, mõtlen ma alati neile patsientidele kes ise küsida ei oska või ei julge või ei tule meelde või läks meelest ära. Kes seisab nende eest?
Sõltuvuses olemine pole kunagi positiivne, isegi siis kui tundub, et olete sõltuvuses millestki positiivsest:)
Kui aga lisandub enesehävituslik käitumine, mis omakorda kahjustab ka kõrvalseisjaid, siis tuleb sekkuda. Tööandjale on sekkumine tõesti keeruline ja tülikas, aga võimalik. Oluliselt lihtsam on siis kui töökaaslased aitavad, ehk küsivad, informeerivad ametlikke kanalite kaudu, seavad kahtluse alla kolleegi tegevuse, oleku, hoiaku või keelduvad kahtlastel juhtudel selle konkreetse isikuga koos töötamast. Usun, et see on raske, kõigile. Tean, et seda ei õpetata sageli kooliski.
Tean ka, et eestlane on hooliv ja seetõttu usun, et on võimalik - märgata, aidata või ära hoida. Ükskõik kui raske see ka poleks. Kolleegiaalsus tervishoius tähedab tegelikult patsiendi huvide esikohale seadmist, alati.
Loomulikult on nii mõneski ametis sõltuvused rohkem keelatud kui teistes. Ja need kaks igavat sõltuvust peaksid olema taunitavad kogu ühiskonnas, nii töötajate, tööandjate kui teenust või toodet tarbivate inimeste poolt.
Tervishoius on tõesti nii, et näiteks operatsioonilaual inimene ei saa kuidagi kontrollida millises seisundis arst teda opereerima asub. Samas on tervishoiuvaldkonnas täna 99% tööst meeskonnatöö - seega on võimalik kõigile teistel st kolleegidel näha, kuulda, küsida, kontrollida, vastutada selle operatsioonilaual lamava inimese asemel.
Olen isegi mitu korda patsiendina tundnud kui kohmetuks muutub arst, kui mina olen patsiendina otsekohene. Samas, saades ikkagi lõpuks vastuse, mõtlen ma alati neile patsientidele kes ise küsida ei oska või ei julge või ei tule meelde või läks meelest ära. Kes seisab nende eest?
Sõltuvuses olemine pole kunagi positiivne, isegi siis kui tundub, et olete sõltuvuses millestki positiivsest:)
Kui aga lisandub enesehävituslik käitumine, mis omakorda kahjustab ka kõrvalseisjaid, siis tuleb sekkuda. Tööandjale on sekkumine tõesti keeruline ja tülikas, aga võimalik. Oluliselt lihtsam on siis kui töökaaslased aitavad, ehk küsivad, informeerivad ametlikke kanalite kaudu, seavad kahtluse alla kolleegi tegevuse, oleku, hoiaku või keelduvad kahtlastel juhtudel selle konkreetse isikuga koos töötamast. Usun, et see on raske, kõigile. Tean, et seda ei õpetata sageli kooliski.
Tean ka, et eestlane on hooliv ja seetõttu usun, et on võimalik - märgata, aidata või ära hoida. Ükskõik kui raske see ka poleks. Kolleegiaalsus tervishoius tähedab tegelikult patsiendi huvide esikohale seadmist, alati.
Lisa kommentaar