Pollyanna ehk kuidas kõigest rõõmu tunda
–
Mul oli tore lapsepõlv, eriline. Kuna minu ema töötas antikvariaadis, siis sain lugeda tohutul hulgal raamatuid, mida muidu poleks näinudki. Nende raamatute hulka kuulus ka mingil hetkel üks vana väljaanne (mida praeguseks on uuest trükitud) - raamat pealkirjaga POLLYANNA. Arvan, et olen just seetõttu paljuski selline nagu olen, et sain seda raamatut lugeda teismelisena.
Raamatut teile ümber jutustama ei hakka aga soovitan tõesti seda lugeda. Nii ise kui ka oma lastele, eriti siis kui “kõik on halvasti”... Raamatu põhiolemus õpetab rõõmu tundma nendest asjadest mis sul on ja siis kui sul on midagi mida sul vaja ei ole, siis rõõmustama ka selle üle!
Sel suvel, kui olen ringi liikunud mitme nn tavaelu segava toruga, olen kimpus sellega mida selga panna, kus ja kuidas istuda ja astuda, selili olla ei saa ning dušši all käimine koos dreeniplaastri vahetamisega on suur ja aeganõudev sh julget plaastrivahetajat vajav, protseduur... tunnen eriti teravalt kui rahulolematud on inimesed. Need inimesed, kellel on kaks tervet jalga ja kaks tervet kätt, võimalus pea igal ajal dušši alla hüpata, toit laual, töö olemas ja lähedased kõrval.
Olen ka varasemalt kirjutanud, et eestlaslik muretsemine ei peaks olema meie rahvussport. Praeguseks arvan, et virisemine võtab juba muretsemise üle võimust ning see on ohtlik trend.
Viriseda tohib küll, AGA ainult siis kui sul on lahendus pakkuda ehk virisemise kõrgem (ja parem) vorm on konstruktiivne kriitika ;) Mõelge enne järjekordset virisemist, et kas Teie virisemisest on ka kasu? Ja kui kasu pole, miks siis viriseda?
Klassikaline “ pooltühi või pootäis” klaas on oma olemuselt sama asi aga kui ei jaksa nimetada klaasi pooltäis olevaks (sest seesmiselt tundub sulle et klaas on ikkagi pooltühi), siis miks üldse sellest juttu teha? Räägime klaasist lihtsalt siis kui meil on idee kuidas see saaks triiki täis.
Ehk pika jutu lühike kokkuvõte - kallista maailma,
äkki kallistab see sind vastu ?
Sel suvel, kui olen ringi liikunud mitme nn tavaelu segava toruga, olen kimpus sellega mida selga panna, kus ja kuidas istuda ja astuda, selili olla ei saa ning dušši all käimine koos dreeniplaastri vahetamisega on suur ja aeganõudev sh julget plaastrivahetajat vajav, protseduur... tunnen eriti teravalt kui rahulolematud on inimesed. Need inimesed, kellel on kaks tervet jalga ja kaks tervet kätt, võimalus pea igal ajal dušši alla hüpata, toit laual, töö olemas ja lähedased kõrval.
Olen ka varasemalt kirjutanud, et eestlaslik muretsemine ei peaks olema meie rahvussport. Praeguseks arvan, et virisemine võtab juba muretsemise üle võimust ning see on ohtlik trend.
Viriseda tohib küll, AGA ainult siis kui sul on lahendus pakkuda ehk virisemise kõrgem (ja parem) vorm on konstruktiivne kriitika ;) Mõelge enne järjekordset virisemist, et kas Teie virisemisest on ka kasu? Ja kui kasu pole, miks siis viriseda?
Klassikaline “ pooltühi või pootäis” klaas on oma olemuselt sama asi aga kui ei jaksa nimetada klaasi pooltäis olevaks (sest seesmiselt tundub sulle et klaas on ikkagi pooltühi), siis miks üldse sellest juttu teha? Räägime klaasist lihtsalt siis kui meil on idee kuidas see saaks triiki täis.
Ehk pika jutu lühike kokkuvõte - kallista maailma,
äkki kallistab see sind vastu ?
Lisa kommentaar