Patsiendi-kesksusest
–
Meditsiin on meil kindlasti tasemel. Täna räägiks teisest poolest ehk mittemeditsiinilistest lahendustest haiglas. Enamus kirjaldatavast on üle-elatavad sellele, kes satub haiglasse vaid paariks päevaks. Kauemaks või korduvaks patsiendiks saades, mõtled küll meditsiini imedele, kuid jõuad imestada puuduste üle pisiasjades. Kuna usun siiralt, et elu koosneb pisiasjadest, siis kirjutan just nendest.
Kõikjal haiglates pole võimalik olla privaat- või kaheses palatis, ikka kipub palatis olema 3-4 patsienti. Järelikult on patsiendi privaatsus, müra- ja valgusreostus, palati temperatuur jms üldiselt väga olulised. 30 aastat tagasi, kui mina alustasin meditsiiniõpinguid, räägiti sirmidest. Nüüd on paljudes palatites laes "lahendused", kuhu on võimalik (vahe)kardinaid riputada. Nendest lahendustest pole küll eriti abi kui kardinaid lihtsalt pole või neid sihtotstarbeliselt ei kasutata. Palatitest mööda kõndides märkad patsientidele teostatavaid protseduure, mida mööduja kindlasti nägema ei peaks.
Sama lugu on aknakatetega. Jumal tänatud, et Eestis on enamus ajast pime, mis võimaldab vähemalt teoreetiliselt suht pimedas palatis mõni tund magada. Aga kui näiteks tänavalamp vilgub? Või kui koridori tuli paistab palatisse? Kirjutasin sellest juba 2010 aastal haiglas olles... Koridoris võiks põleda nö öövalgustus ehk olla võimalikult pime vähemalt kella 22st kuni kella 6ni. Loomulikult on arusaadav kui koridoris põleb tuli erakorralises situatsioonis, kuid ka siis - kas koridori tuli peab paistma kõikidesse palatitesse? Unerohuga see kõik muidugi niivõrd ei häiri aga ehk poleks seda unerohtu nii palju vaja kui mõned häirivad tegurid maha võtta?
Uni on kindlasti määrav pt tervenemise teel. Enamus ei maga haiglas hästi kehva enesetunde tõttu, kuid kui sellele lisanduvad veel häirivate teguritena valgus ning mittepõhjendatud müra ..., siis on magamine praktiliselt võimatu.
Eraldi küsimus on haiglas olevates sanitaarruumides. Ka vanemates hoonetes WCs asuva kraanikausi kulge nn käsidušši paigaldamine pole enam ammu raketiteadus ning summadki selleks ei küündi tuhandetesse. Selline lahendus on aga hädavajalik patsiendile, kellel puudub võimalus või jaks duširuumi kasutamiseks. Mõned reaalselt tarvitatavad konksud (ehk sellised kuhu on päriselt võimalik riideid riputada nii, et need maha ei kuku) ja kuivad toolid riietumiseks teevad oluliselt kergemaks patsientide enesehügieeni korraldamise ka pesemisruumis. Nii hoiame kokku hooldustöötajate tööaega ja loome mugavamad tingimused patsientidele.
Usumatu kogemus on mul endal aga patsientide haiglariietusega. Tekkis kohe huvi, millised pidžaamad kõikides haiglates kasutusel on? Minu kogemuse hulka kuuluvad ikka veel need pidžaamad, mis hallidel aegadel. Flanellist ehk paksud püksid ja pluusid ning hommikumantli laadne ese. Seda hommikumantli laadset asja on siiski vaja ( vaatamata selle kummalisusele), et tõmbad selle peale siis kui aovalguses läbi tühja ja magava haigla pead kilomeetri röntgenisse kõndima või ratastoolis sõitma. Sellise reisi puhul selle riidetükiga enda katmist soovitan tungivalt, sest väga ootamatus kohas võib olla tuuletõmbus või aken avatud. Riided on muidugi puhtad ja terved ning aitavad su hädast välja ja neid saab vahetada, mis on kindlasti oluline, miks siis üldse toriseda? Pidžaamad on palavad, need ei veni ja on ebamugavad, need on paksud ja kui sa end vabalt liigutada ei saa, siis on need ka kleepuvad nii voodi kui ka sinu külge. Rääkimata sellest et need "libiseks" voodis enda liigutamisel või siis annaksid näiteks piisavalt käiseid üles käärida kui vaja verd võtta. Olen hämmingus, et need on ikka veel kasutusel ja mitte keegi pole midagi selles osas ette võtnud.
Ma arvan, et peaks otsustajatele tegema öise laagri haiglas, kus need haigete riideesemed tuleb selga panna ja voodis kindlasti selili terve öö veeta sh püüda magada. Usun, et pärast seda tekiks trobikond, kes pidžaamade väljavahetamise eest võitlema hakkaks :) ning müra ja valgusreostusest paremini aru saaks.
Muidugi võib nüüd iga raha lugeja öelda, et kui pt on keskmiselt haiglas AINULT x päeva ja see päevade arv muudkui väheneb, seega - elagu üle. Ja siiani on ju pealegi elatud AGA see pole patsiendikeskne tervishoid.
Voodid on muutunud järjest paremaks, lisandunud on elektriliselt juhitavad AGA nii mõnelgi juhul puuduvad kalli voodi külge kinnitatavad konksud elektrilise voodi juhtimispuldi hoidmiseks, et pult oleks mugavalt pt käeulatuses, rääkimata voodilauast. Proovige süüa ratastel laua pealt suppi kui käes on kanüül/tilk ja mõni toru veel kusagilt välja ripub sh lauda ei saa enda ette liigutada või nii lähedale tõmmata, et suu supini ulatuks :) ja vahest ei saa ka voodit ju niiiiiiii alla laste. Isegi nn hädaabi nupu paigaldamiseks leiutatakse iga kord järjekordne ajutine variant a la sidudes juhtme voodi külge või pannes selle kapisahtlisse varjule. Kogemusi jagades - parim ajutine lahendus on voodipult ja hädaabi nupp riputada tilgajala külge.
Õdede ja hooldustöötajate roll patsiendikeskes tervishoiusüsteemis on mõõtmaltult suur. Haiglas - naeratav nägu, sõbralik käsi, mis küsimata su padja ära klopib või inimene, kes õhtul head ööd soovib, õde, kes hommikul verd võttes kasutab voodi juures olevat valgustust (mitte palati üldvalgustust) - tervendab sama palju kui sisse võetav tablett. Õnneks olen ise kogenud, et enamus töötajaist ongi just sellised.
Täna kirjeldatud probleemid pole lahendamise mõttes keerulised. Proovige ise järele ja tehke välilaager mõnes palatis keset osakonda - nii 24 tunnist juba ilmselt piisab, et mõte tööle läheks ja lahendused liikuma hakkaks. Iga sellise pisiasja kordaajamine toob meid sammukese lähemalt patsiendikesksele tervishoiusüsteemile.
Sama lugu on aknakatetega. Jumal tänatud, et Eestis on enamus ajast pime, mis võimaldab vähemalt teoreetiliselt suht pimedas palatis mõni tund magada. Aga kui näiteks tänavalamp vilgub? Või kui koridori tuli paistab palatisse? Kirjutasin sellest juba 2010 aastal haiglas olles... Koridoris võiks põleda nö öövalgustus ehk olla võimalikult pime vähemalt kella 22st kuni kella 6ni. Loomulikult on arusaadav kui koridoris põleb tuli erakorralises situatsioonis, kuid ka siis - kas koridori tuli peab paistma kõikidesse palatitesse? Unerohuga see kõik muidugi niivõrd ei häiri aga ehk poleks seda unerohtu nii palju vaja kui mõned häirivad tegurid maha võtta?
Uni on kindlasti määrav pt tervenemise teel. Enamus ei maga haiglas hästi kehva enesetunde tõttu, kuid kui sellele lisanduvad veel häirivate teguritena valgus ning mittepõhjendatud müra ..., siis on magamine praktiliselt võimatu.
Eraldi küsimus on haiglas olevates sanitaarruumides. Ka vanemates hoonetes WCs asuva kraanikausi kulge nn käsidušši paigaldamine pole enam ammu raketiteadus ning summadki selleks ei küündi tuhandetesse. Selline lahendus on aga hädavajalik patsiendile, kellel puudub võimalus või jaks duširuumi kasutamiseks. Mõned reaalselt tarvitatavad konksud (ehk sellised kuhu on päriselt võimalik riideid riputada nii, et need maha ei kuku) ja kuivad toolid riietumiseks teevad oluliselt kergemaks patsientide enesehügieeni korraldamise ka pesemisruumis. Nii hoiame kokku hooldustöötajate tööaega ja loome mugavamad tingimused patsientidele.
Usumatu kogemus on mul endal aga patsientide haiglariietusega. Tekkis kohe huvi, millised pidžaamad kõikides haiglates kasutusel on? Minu kogemuse hulka kuuluvad ikka veel need pidžaamad, mis hallidel aegadel. Flanellist ehk paksud püksid ja pluusid ning hommikumantli laadne ese. Seda hommikumantli laadset asja on siiski vaja ( vaatamata selle kummalisusele), et tõmbad selle peale siis kui aovalguses läbi tühja ja magava haigla pead kilomeetri röntgenisse kõndima või ratastoolis sõitma. Sellise reisi puhul selle riidetükiga enda katmist soovitan tungivalt, sest väga ootamatus kohas võib olla tuuletõmbus või aken avatud. Riided on muidugi puhtad ja terved ning aitavad su hädast välja ja neid saab vahetada, mis on kindlasti oluline, miks siis üldse toriseda? Pidžaamad on palavad, need ei veni ja on ebamugavad, need on paksud ja kui sa end vabalt liigutada ei saa, siis on need ka kleepuvad nii voodi kui ka sinu külge. Rääkimata sellest et need "libiseks" voodis enda liigutamisel või siis annaksid näiteks piisavalt käiseid üles käärida kui vaja verd võtta. Olen hämmingus, et need on ikka veel kasutusel ja mitte keegi pole midagi selles osas ette võtnud.
Ma arvan, et peaks otsustajatele tegema öise laagri haiglas, kus need haigete riideesemed tuleb selga panna ja voodis kindlasti selili terve öö veeta sh püüda magada. Usun, et pärast seda tekiks trobikond, kes pidžaamade väljavahetamise eest võitlema hakkaks :) ning müra ja valgusreostusest paremini aru saaks.
Muidugi võib nüüd iga raha lugeja öelda, et kui pt on keskmiselt haiglas AINULT x päeva ja see päevade arv muudkui väheneb, seega - elagu üle. Ja siiani on ju pealegi elatud AGA see pole patsiendikeskne tervishoid.
Voodid on muutunud järjest paremaks, lisandunud on elektriliselt juhitavad AGA nii mõnelgi juhul puuduvad kalli voodi külge kinnitatavad konksud elektrilise voodi juhtimispuldi hoidmiseks, et pult oleks mugavalt pt käeulatuses, rääkimata voodilauast. Proovige süüa ratastel laua pealt suppi kui käes on kanüül/tilk ja mõni toru veel kusagilt välja ripub sh lauda ei saa enda ette liigutada või nii lähedale tõmmata, et suu supini ulatuks :) ja vahest ei saa ka voodit ju niiiiiiii alla laste. Isegi nn hädaabi nupu paigaldamiseks leiutatakse iga kord järjekordne ajutine variant a la sidudes juhtme voodi külge või pannes selle kapisahtlisse varjule. Kogemusi jagades - parim ajutine lahendus on voodipult ja hädaabi nupp riputada tilgajala külge.
Õdede ja hooldustöötajate roll patsiendikeskes tervishoiusüsteemis on mõõtmaltult suur. Haiglas - naeratav nägu, sõbralik käsi, mis küsimata su padja ära klopib või inimene, kes õhtul head ööd soovib, õde, kes hommikul verd võttes kasutab voodi juures olevat valgustust (mitte palati üldvalgustust) - tervendab sama palju kui sisse võetav tablett. Õnneks olen ise kogenud, et enamus töötajaist ongi just sellised.
Täna kirjeldatud probleemid pole lahendamise mõttes keerulised. Proovige ise järele ja tehke välilaager mõnes palatis keset osakonda - nii 24 tunnist juba ilmselt piisab, et mõte tööle läheks ja lahendused liikuma hakkaks. Iga sellise pisiasja kordaajamine toob meid sammukese lähemalt patsiendikesksele tervishoiusüsteemile.
Lisa kommentaar