Kinokülastus...
–
Mulle meeldib kinos - suur ekraan, pime ruum, hea heli. Juhe seinast välja siis kui selleks vajadus tekib. Teatrisse minek on endiselt selline teadus ja klapitamine, et vahel lihtsalt ei viiiiiiiiitsi sellega tegeleda. Kino on hoopis midagi muud - idee tekkimisel on tavaliselt valida kolme erineva kino, kümne erineva saali ja muidugi ka kellaaja vahel. Tavaliselt ikka nii, et "mõeldud tehtud". Lisaks on kino toolid muutunud paremaks, pilt suuremaks, heli kvaliteetsemaks. Parimal juhul võid päriselt filmi "uppuda", seda muidugi juhul kui ekraaniteos heaks osutub.
Erinevatel põhjustel, lisaks abikaasa hullumeelne (järjekordne) magistirõpe ja nii juhtus, et- ei ole me jupp aega kinos käinud. Telekas, Netflix jms asendasid ajutiselt selle tegevuse. Tavaliselt oleme kinos käinud ikka vähemalt 3-5 korda kuus, seega on muutus tuntav.
Eelmisel laupäeval tundsime lõpuks hädavajadust kino järele. Valikut oli. Otsustasime vaadata filmi "Greatest showman". Muidugi oleks võinud vaadata "Lauluässad 3" (kuna 2 esimest on vaadatud), "Kogu maailma raha" või miks mitte ka Astraali 4 (jah, ma käin ka aeg ajalt õudukaid vaatamas), kuid kompromiss oli parim.
Film osutus super lõõgastuseks, viis argipäevast eemale, muusika haaras endasse ning esmapilgul lihtne lugu peitis endas nii mõnegi paralleeli tänapäevaga. "Veidrikud ja värvilised" on tänagi teemaks seoses sisserände ning ka näiteks samasooliste abielu küsimustega. Igal juhul mina nägin selles loos palju paralleele. Kui üks filmikriitik kirjutas a la "et film ilustas tsirkust ning ei näidanud bossi tegelikku palet", siis on mul öelda vaid üht - tahate tõtt, siis õppige arheoloogiks või ajaloolaseks:). Kino ja teater peavad pakkuma mõtteainet, tekitama paralleele ning lõpp kokkuvõttes muutma meid pisut paremaks. Paremaks võib muutuda nii nägemise, läbimõtlemise kui ka kaasakiskuva eeskuju tõttu või niisama lihtsalt kui stressitase etendust vaadates väheneb - oled pärast pisut rõõmsam või lõõgastunum inimene.
Teiseks selle aasta filmiks sai Elektriteatris “ Teine armuke”. Kiidetud juba ette ja režisööri poolest suurte ootustega, aga ma pidin igavuse kätte ära surema... Jah, mõned plaanid ja kaadris olid meistriteos, kuid film tervikuna suht hale. Paljukiidetud täiskasvanute fantaasial mängimine jättis tunde, et fantaasita eriti pole :) Lisaks oli lugu läbinähtav juba suht filmi alguses. Igal juhul kui tahate midagi vaadata, siis pigem see esimene film.
Igal juhul soovitan kinoskäike soojalt ning kui ei suuda otsustada, siis võtke ja uurige rahvusvaheliste kriitikute arvamusi. Eesti kriitikute sh näiteks filmi žanri järgi ei soovita enam ammu ühtki filmi (või isegi teatrietendust) valida.
ps Lisaks on minu kogemus kinoga selline - häid filme vaatamad tulnud publik ei tunne pidevat vajadust midagi närida, niheleda ning kommenteerida ehk välismaiste filmikriitikute kõrgete hinnangute puhul võid sattuda suurde saali ka 10 vaatajaga
Eelmisel laupäeval tundsime lõpuks hädavajadust kino järele. Valikut oli. Otsustasime vaadata filmi "Greatest showman". Muidugi oleks võinud vaadata "Lauluässad 3" (kuna 2 esimest on vaadatud), "Kogu maailma raha" või miks mitte ka Astraali 4 (jah, ma käin ka aeg ajalt õudukaid vaatamas), kuid kompromiss oli parim.
Film osutus super lõõgastuseks, viis argipäevast eemale, muusika haaras endasse ning esmapilgul lihtne lugu peitis endas nii mõnegi paralleeli tänapäevaga. "Veidrikud ja värvilised" on tänagi teemaks seoses sisserände ning ka näiteks samasooliste abielu küsimustega. Igal juhul mina nägin selles loos palju paralleele. Kui üks filmikriitik kirjutas a la "et film ilustas tsirkust ning ei näidanud bossi tegelikku palet", siis on mul öelda vaid üht - tahate tõtt, siis õppige arheoloogiks või ajaloolaseks:). Kino ja teater peavad pakkuma mõtteainet, tekitama paralleele ning lõpp kokkuvõttes muutma meid pisut paremaks. Paremaks võib muutuda nii nägemise, läbimõtlemise kui ka kaasakiskuva eeskuju tõttu või niisama lihtsalt kui stressitase etendust vaadates väheneb - oled pärast pisut rõõmsam või lõõgastunum inimene.
Teiseks selle aasta filmiks sai Elektriteatris “ Teine armuke”. Kiidetud juba ette ja režisööri poolest suurte ootustega, aga ma pidin igavuse kätte ära surema... Jah, mõned plaanid ja kaadris olid meistriteos, kuid film tervikuna suht hale. Paljukiidetud täiskasvanute fantaasial mängimine jättis tunde, et fantaasita eriti pole :) Lisaks oli lugu läbinähtav juba suht filmi alguses. Igal juhul kui tahate midagi vaadata, siis pigem see esimene film.
Igal juhul soovitan kinoskäike soojalt ning kui ei suuda otsustada, siis võtke ja uurige rahvusvaheliste kriitikute arvamusi. Eesti kriitikute sh näiteks filmi žanri järgi ei soovita enam ammu ühtki filmi (või isegi teatrietendust) valida.
ps Lisaks on minu kogemus kinoga selline - häid filme vaatamad tulnud publik ei tunne pidevat vajadust midagi närida, niheleda ning kommenteerida ehk välismaiste filmikriitikute kõrgete hinnangute puhul võid sattuda suurde saali ka 10 vaatajaga
Lisa kommentaar