Õnnelik õnnetus
–
Remonti olen pidanud direktori ja rektorina nii palju planeerima, korraldama, ümber korraldama jne, et remondi ajal selgunud jamad mind rivist välja ei löö. Sel hetkel kui enamus inimeste jaoks tundub tühjaks tehtud, lammutatud ja krohvilarakatega ruum kohutav, rahunen mina hoopiski maha. Just siis on tegelikult suht täpselt teada kui õudne on ja kas jõuab plaanidega - rahaliselt, ajaliselt jms - planeeritule ligilähedale või mitte. AGA ...
... eks ikka selleks, et ma väga rahulik ei oleks, juhtuvad minuga ka muud asjad. Ühel kenal päeval (sel nädalal) võtsin ma taas ette teekonna Tallinnasse tööle oma autoga. Auto on mul väike aga võimas, 11 aastat vana aga väga tubli. Vedanud mu välja igast jamast ja kummalisest olukorras, sel korral - 112 km tunnis, juba Tallinna lähistel liikudes - läks aga auto "käest ära".
Olete kunagi kogenud sellist tunnet - sõidad rahulikult, ühtlases tempos ja äkki hüppavad pöörded üles ja auto tagant hakkab tulema musta suitsu? Mul nüüd kogemus käes. Lisaks tundus, et auto ei taha ka peatuda. Jamades kipun ma üldiselt pigem külma verd säilitama, seega manööverdasin õnnelikult auto teepervele ja mõtlesin "et kas kraav või sillapost". Õnneks sain auto pidama. Selleks ajaks oli kogu minu auto tagune kaetud paksu suitsuga, teed ja teisi autosid polnud näha ning võtit välja võttes tekkis tunne, et mootor endiselt käib ... Möödasõitjaid suits ei häirinud ja keegi ei peatunud :)
Helerohelise kleidikesega, asusin vapralt tagaluugist tulekustutit välja õngitsema aga kuna leeke ei paistnud kusagilt, siis visaksin arvuti, telefoni, mantli ka autost välja. Just sel hetkel paiskus kapoti alt peenike õlijuga ning esimest korda oli mul küsimus, et "kui kaugele peaks minema autost plahvatuse korral" ... Igal juhul eemale ma liikusin. Leeke ei tulnud ja mina asusin infot jagama autoabile ja kodustele.
Autoabi ootamine 50 minutit ja seejärel Tallinna teenindusse jõudmine. Teenindus oli selline, et " a la enne paari nädalat meil pole aega isegi kapoti alla vaadata" ja "proua, äkki te ostate kohe ue auto" . Vot nii! Kuna töö tahtis tegemist ja ise ma kah kapoti alla ronida ei tahtnud, siis nii ma sealt lahkusin.
Teeninduse soovitusel ja südame häälest lähtudes kontakteerusin ka oma Tartu autoteenindusega. Need poisid võtsid kontakti Tallinna poistega ja õhtuks ma ikkagi teadsin, et auto mootor on lõplikult tuksis. Õli, jahutusvedelik ja diisel ühes mootoris tähendab, et kleepuv soga mootoris, mida välja pesta ei saa, rääkimata muudest kahjustustest. Täpselt ei oska keegi tegelikult õelda, mis selle põhjustas. Oletused ei muuda ka mitte midagi.
Tegelikult on nii et "lõpp hea kõik hea" ehk kõige olulisem on, et ma ise jäin terveks. Auto on minu jaoks küll pisut rohkem kui lihtsalt hunnik rauda:( , kuna on mind välja vedanud mitmeski kehvast olukorrast ja kinkinud mulle võimaluse kogu Eesti läbi sõita aga ainus oluline asi on, et jõudsin tervelt ja õnnelikult tagasi koju.
Olen enamus oma elust elanud ilma autota, seega ehk on ka praegu see hetk kus autota olek lihtsalt aeglustab mu meeletut tempot? Nüüd tuleb lisaks remondiotsustele pead vaevata küsimusega - kas panna autole uus mootor või lasta minu esimesel isiklikul autol lihtsalt minna...
ps kui on kellelgi kogemusi, ideid, mõtteid, siis kirjutage mulle;)
Olete kunagi kogenud sellist tunnet - sõidad rahulikult, ühtlases tempos ja äkki hüppavad pöörded üles ja auto tagant hakkab tulema musta suitsu? Mul nüüd kogemus käes. Lisaks tundus, et auto ei taha ka peatuda. Jamades kipun ma üldiselt pigem külma verd säilitama, seega manööverdasin õnnelikult auto teepervele ja mõtlesin "et kas kraav või sillapost". Õnneks sain auto pidama. Selleks ajaks oli kogu minu auto tagune kaetud paksu suitsuga, teed ja teisi autosid polnud näha ning võtit välja võttes tekkis tunne, et mootor endiselt käib ... Möödasõitjaid suits ei häirinud ja keegi ei peatunud :)
Helerohelise kleidikesega, asusin vapralt tagaluugist tulekustutit välja õngitsema aga kuna leeke ei paistnud kusagilt, siis visaksin arvuti, telefoni, mantli ka autost välja. Just sel hetkel paiskus kapoti alt peenike õlijuga ning esimest korda oli mul küsimus, et "kui kaugele peaks minema autost plahvatuse korral" ... Igal juhul eemale ma liikusin. Leeke ei tulnud ja mina asusin infot jagama autoabile ja kodustele.
Autoabi ootamine 50 minutit ja seejärel Tallinna teenindusse jõudmine. Teenindus oli selline, et " a la enne paari nädalat meil pole aega isegi kapoti alla vaadata" ja "proua, äkki te ostate kohe ue auto" . Vot nii! Kuna töö tahtis tegemist ja ise ma kah kapoti alla ronida ei tahtnud, siis nii ma sealt lahkusin.
Teeninduse soovitusel ja südame häälest lähtudes kontakteerusin ka oma Tartu autoteenindusega. Need poisid võtsid kontakti Tallinna poistega ja õhtuks ma ikkagi teadsin, et auto mootor on lõplikult tuksis. Õli, jahutusvedelik ja diisel ühes mootoris tähendab, et kleepuv soga mootoris, mida välja pesta ei saa, rääkimata muudest kahjustustest. Täpselt ei oska keegi tegelikult õelda, mis selle põhjustas. Oletused ei muuda ka mitte midagi.
Tegelikult on nii et "lõpp hea kõik hea" ehk kõige olulisem on, et ma ise jäin terveks. Auto on minu jaoks küll pisut rohkem kui lihtsalt hunnik rauda:( , kuna on mind välja vedanud mitmeski kehvast olukorrast ja kinkinud mulle võimaluse kogu Eesti läbi sõita aga ainus oluline asi on, et jõudsin tervelt ja õnnelikult tagasi koju.
Olen enamus oma elust elanud ilma autota, seega ehk on ka praegu see hetk kus autota olek lihtsalt aeglustab mu meeletut tempot? Nüüd tuleb lisaks remondiotsustele pead vaevata küsimusega - kas panna autole uus mootor või lasta minu esimesel isiklikul autol lihtsalt minna...
ps kui on kellelgi kogemusi, ideid, mõtteid, siis kirjutage mulle;)
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 1