Kooliaasta algus
–
On alati tore. Seekord on mul kodus kaks koolilast. Üks jätkab oma, keegi ei jõua enam lugeda ;) , mitmenda magistrikraadi õpingute teist aastat ning teine alustab esimest ringi ülikoolis.
Esimese hooga tundus mulle, et olen nüüd perest õpingutes täitsa maha jäänud ... AGA tegelikult mina loodan sel aastal oma õpingud lõpetada. Alustasin aasta alguses kogemusnõustaja koolitust ehk püüan viimaseid asju harjutada ning õpet lõpule viia. Igal juhul ...
Septembrikuu algus väärib alati tähistamist. Mõõdas on kolm kuud suvist segasumma suvilat, kus alati ei tea mis päev toob või mida ilmast lähtuvalt ette võetakse. Kooliminekuga kaasneb pea alati mingisuguse rutiini tekkimine. Ärkamine, hommikusöök, kool või töö, ühine õhtusöök ning siis õppimine või trenn või vähene vaba aeg. Õigeagse magamamineku harjumuse tekkimine võtab alati peale suve veel mõned nädalad aega.
Peale suvepuhkust nö kooliaega sisseelamiseks vaatasin korraks tagasi ja avastasin, et minu kogemusnõustajaks saamise teekonnal on olnud palju küsimusi. Olen nii mitmelgi korral vaadanud endale tõsiselt otsa ja leidnud selliseid asju, mida ilma selle koolituseta ilmselt avastanud poleks. Inimeste reaktsioone minu õppimise kohta on olnud väga erinevaid. Mõned küsimused panen siia kirja ja püüan pisut selgitada
1. A la see pole ju see koht, kus sa oma kogemust jagad, miks seda siis kogemusnõustamiseks kutsutakse?
Tõesti, mina kogemusnõustajana kuulan rohkem kui räägin. Tänu oma kogemusele suudan aga kaasa mõelda ja küsimusi küsida, mis muredes edasi aitab. Vahel jagan ikka oma kogemust ka, nii et teine saab asjad enda jaoks kohe selgemaks
2. miks üldse kogemusnõustamist vaja on?
Pragmaatiliselt võiks öelda, et psühholooge kõigile ei jätku :) Samas ei soovi ka paljud inimesed meie kultuuriruumis psühholoogi juurde minna. Kogemusnõustaja töö võib olla seotud ka just vahetu vajadusega näha-tunda-küsida-kogeda asju koos inimesega kes on midagi samalaadset läbi elanud. Inimene usub sageli seda inimest rohkem, kellel sarnane taust või läbielamine.
3. mida ma ise sellest kogemusnõustamisest olen saanud või miks ma seda õpin?
Olen oma loo läbi töötanud sellise nurga alt mida poleks kindlasti iseseisvalt teinud. Olen keerulistel hetkedel saanud sellest tuge. Tundsin ise viimase pooleteise aasta jooksul väga puudust kellestki, kes omaks samalaadset kogemust ja vastaks minu küsimustele mittemeditsiiniliselt, vaid pigem oma kogemustest lähtuvalt. Samal ajal teadvustus teravalt, et iga inimene on väga erinev ning seega ka kogemused-küsimused-tunded on väga erinevad. Sarnasusi on siiski piisavalt, et kogemust vajadusel vahetada.
Näen ise igapäevaselt kuidas oleks vaja tugiisikut, mitte arsti ega õde, kes samalaadse kogemuse põhjal vahel kuulaks, vahel julgustaks, vahel lohutaks, vahel miskit arutaks või peas kerivat mõttelõnga kuidagi suunaks. Kes märkaks. Alati lihtsalt ei ole kõik nii lihtne nagu paistab või kui välja lastakse paista. Pealgi teekonnal enne uute kopsude saamist ehk kui tervis kogu aeg halvenes oleks samuti hea olnud kellegiga rääkida kõikidest asjadest, millega peret koormata ei tahtnud ...
Just seetõttu olen nõus ja üha enam valmis ise sellist tuge pakkuma. Usun ja näen igapäevaselt kui keeruline on lähedastel toime tulla, kui sinu kõrval on inimene kellel on igasuguseid keerulisi küsimusi, probleeme, muresid. Tahan, et lähedastel oleks kergem ja olen veendunud, et saan aidata.
Mulle võib kirjutada julgelt (anneli.kannus@gmail.com) kui Teil on lähedane, kellel on krooniline haigus/saadud ootamatu diagnoos, kus tervis muudkui halveneb ning Teil on seda teades ja igapäevaselt selle kõige kõrval ning sees elades, soov-mure-rääkimisvajadus. Räägime.
Kooliaasta alguse puhul soovin kõigile kedagi kellega on alati võimalik kõigest rääkida ning kes teid on valmis alati kuulama!
Septembrikuu algus väärib alati tähistamist. Mõõdas on kolm kuud suvist segasumma suvilat, kus alati ei tea mis päev toob või mida ilmast lähtuvalt ette võetakse. Kooliminekuga kaasneb pea alati mingisuguse rutiini tekkimine. Ärkamine, hommikusöök, kool või töö, ühine õhtusöök ning siis õppimine või trenn või vähene vaba aeg. Õigeagse magamamineku harjumuse tekkimine võtab alati peale suve veel mõned nädalad aega.
Peale suvepuhkust nö kooliaega sisseelamiseks vaatasin korraks tagasi ja avastasin, et minu kogemusnõustajaks saamise teekonnal on olnud palju küsimusi. Olen nii mitmelgi korral vaadanud endale tõsiselt otsa ja leidnud selliseid asju, mida ilma selle koolituseta ilmselt avastanud poleks. Inimeste reaktsioone minu õppimise kohta on olnud väga erinevaid. Mõned küsimused panen siia kirja ja püüan pisut selgitada
1. A la see pole ju see koht, kus sa oma kogemust jagad, miks seda siis kogemusnõustamiseks kutsutakse?
Tõesti, mina kogemusnõustajana kuulan rohkem kui räägin. Tänu oma kogemusele suudan aga kaasa mõelda ja küsimusi küsida, mis muredes edasi aitab. Vahel jagan ikka oma kogemust ka, nii et teine saab asjad enda jaoks kohe selgemaks
2. miks üldse kogemusnõustamist vaja on?
Pragmaatiliselt võiks öelda, et psühholooge kõigile ei jätku :) Samas ei soovi ka paljud inimesed meie kultuuriruumis psühholoogi juurde minna. Kogemusnõustaja töö võib olla seotud ka just vahetu vajadusega näha-tunda-küsida-kogeda asju koos inimesega kes on midagi samalaadset läbi elanud. Inimene usub sageli seda inimest rohkem, kellel sarnane taust või läbielamine.
3. mida ma ise sellest kogemusnõustamisest olen saanud või miks ma seda õpin?
Olen oma loo läbi töötanud sellise nurga alt mida poleks kindlasti iseseisvalt teinud. Olen keerulistel hetkedel saanud sellest tuge. Tundsin ise viimase pooleteise aasta jooksul väga puudust kellestki, kes omaks samalaadset kogemust ja vastaks minu küsimustele mittemeditsiiniliselt, vaid pigem oma kogemustest lähtuvalt. Samal ajal teadvustus teravalt, et iga inimene on väga erinev ning seega ka kogemused-küsimused-tunded on väga erinevad. Sarnasusi on siiski piisavalt, et kogemust vajadusel vahetada.
Näen ise igapäevaselt kuidas oleks vaja tugiisikut, mitte arsti ega õde, kes samalaadse kogemuse põhjal vahel kuulaks, vahel julgustaks, vahel lohutaks, vahel miskit arutaks või peas kerivat mõttelõnga kuidagi suunaks. Kes märkaks. Alati lihtsalt ei ole kõik nii lihtne nagu paistab või kui välja lastakse paista. Pealgi teekonnal enne uute kopsude saamist ehk kui tervis kogu aeg halvenes oleks samuti hea olnud kellegiga rääkida kõikidest asjadest, millega peret koormata ei tahtnud ...
Just seetõttu olen nõus ja üha enam valmis ise sellist tuge pakkuma. Usun ja näen igapäevaselt kui keeruline on lähedastel toime tulla, kui sinu kõrval on inimene kellel on igasuguseid keerulisi küsimusi, probleeme, muresid. Tahan, et lähedastel oleks kergem ja olen veendunud, et saan aidata.
Mulle võib kirjutada julgelt (anneli.kannus@gmail.com) kui Teil on lähedane, kellel on krooniline haigus/saadud ootamatu diagnoos, kus tervis muudkui halveneb ning Teil on seda teades ja igapäevaselt selle kõige kõrval ning sees elades, soov-mure-rääkimisvajadus. Räägime.
Kooliaasta alguse puhul soovin kõigile kedagi kellega on alati võimalik kõigest rääkida ning kes teid on valmis alati kuulama!
Lisa kommentaar