Kohalikud valimised - kandidaat nr 254
–
Toimuvad seekord täitsa teistmoodi. Valijaid peaks oluliselt rohkem olema ja noored võiksid "ilma teha". Igal juhul põnev.
Kandideerin, endiselt IRL nimekirjas. Tuttvaid on küll palju, kes soovitavad erakonda vahetada, teatavad et ma "ikka veel ei õpi" ja et millal ma küll sellest "valest erakonnast välja astun"... AGA
IRLiga on alati olnud nii ja naa. Minu teada muideks on samuti ka teiste erakondadega ;) Olen juba jupp aega mõelnud, et peaks uue erakonna tegema. Kuna aga hetkel tegelevad uute loomisega juba nii paljud, siis kah pole päris õige hetk. Lisaks mul endal hetkel ajaga kitsas.
Igal juhul ütlen välja, et mulle ei meeldi IRL juures mitmed asjad. Ja mis siis? Mulle ei meeldi mõned asjad ka sotside ja reformi juures, kesk tundub lõputult suva ja jube tüütu juba, vabaerakond oli lootusandev aga nüüd kah naljakas, nii roheline pole ma kunagi olnud, et roheliste erakonna tegemistesse süveneda ja EKRE tundub lihtsalt jabur.
Saan päris hästi aru, et ideaalset erakonda pole olemas. Aga vahel ajab ikka vihaseks (kuigi viha on mõttetu mõte) küll kui tunnetad, et Eestile mõistlikke otsuseid teha ei saa just seetõttu, et see ei lähe "maailmavaatega kokku". Tobe kui tuleb mõelda, et just x ajal on kasulik seda ja kahjulik teha toda ehk justkui ei võiks alati mõistlikke asju teha. Ja üleüldse on meil kogu aeg mingid valimised, mis kahjustavad võimet ja võimalusi normaalseid, kaalutletud, läbiräägitud ja analüüsitud otsuseid teha. Rääkimata siis veel oluliste otsuste elluviimises.
Kas ikka on üldse õige elukutselisi poliitikuid toota? Võibolla just selles "eluaegsuses" ongi häda, et erksust ja elavust, reaalsus ja tõsist peamurdmist tundub pigem vähe olevat. Eriti hea oleks ainult väga populaarsete ja lihtsate otsustega silma paista, siis oleks kindlam tagasi saada ja ei peaks kellelegi mitte midagi erilist seletama. Kui võtaks miskit keerulist ette, siis peab ju niiiiiiiiiiiii palju seletama ja kooskõlastama ja kaasama jne , et lõpuks ei jõuda ise ka järge pidada mida sa üldse teed. No igal juhul selline jube keeruline värk - tegelikult muidugi pole aga inimese võib poliitika just niimoodi ära rikkuda küll. No muidugi võib iga eluaegne asi inimese ära rikkuda aga tundub, et poliitika lihtsalt rikub kiiremini.
Loomulikult tuleb samu ränkraskeid otsuseid teha igapäevaselt ärimeestel. Kui ärimees tahab, et tema kasum kasvab, siis peab ta tegema idee selgeks kõigile töötajatele sh vajadusel neid ka ümber õpetades, veendes, selgitades. Poliitik aga miskipärast mõtleb, et rahvas peaks tema mõtteid lugema või siis lihtsalt pimesi usaldama. Kaasamine, selline päriselt, arutamine, koos päris kuulamisega või lihtne selgitamine tunduvad poliitmaailmas äärmiselt keerulised.
Veel kurvem on olukord seetõttu, et poliitikas tundub eksimine võimatu. Paljudes valdkondades on nii, et kui tehti valesti tuleb teha uuesti. Poliitikas tuleb sel juhul teha nägu, et nii pidigi välja kukkuma või siis süüdistada kedagi teist või siis pista pea liiva alla ja tõestada, et "see polegi mina". Eksimine võrdub poliitikas läbikukkumisega nii palju, et enam ei saagi enam poliitik olla. Äris seevastu võid mitu pankrotti üle elada ja ikka uue äri püsti panna. Viimastel aastatel on läinud poliitikute seas hinda krõbedada väljaütlemised ja seejärel vabandamised - asi seegi, kuid ...Palju olete kuulnud poliitikuid siiralt ja hästi üksteisest rääkimas ja teise erakonna tehtut tunnustamas? Oluline on teha ju Eesti jaoks olulisi asju ja tegelikult võiksid ka erakonnad palju enam asju omavahel tõesti kokku leppida.
Ma ei luba midagi, kuid kui juhtun volikokku jõudma, siis räägin ja selgitan nii palju kui vähegi jõuan, kirjutan edasi blogi aga rohkem siis poliitikast. Lisaks on mul Tartus alati soov, et Tartus olevaaid kõrgkoole koheldaks võrdselt linna poolt ehk tudengilinn ei seisa ainult ühe ülikooli najal ning lisaks võiks linn palju rohkem, kõige paremas mõttes, tudengeid ära kasutada.
Erakondadega on tegelikult nii, et kõikides on väga normaalseid inimesi. Kahju, et vahel ei saa tõesti asja ajada, sest normaalne inimene on justkui vales erakonnas. Aga valiks seekord lihtsalt inimesi, keda me ise teame ja kellesse usume?
ps. Tänase linnapea vastu pole mul midagi. Minu meelest on ta linnapeana kõrvast arenenud aga ehk on lihtsalt vales erakonnas ? Kandideerimisotsuse tegin aga mitte reformi, vaid hoopis EKRE tõttu, kes Tartus kanda kinnitanud ;)
IRLiga on alati olnud nii ja naa. Minu teada muideks on samuti ka teiste erakondadega ;) Olen juba jupp aega mõelnud, et peaks uue erakonna tegema. Kuna aga hetkel tegelevad uute loomisega juba nii paljud, siis kah pole päris õige hetk. Lisaks mul endal hetkel ajaga kitsas.
Igal juhul ütlen välja, et mulle ei meeldi IRL juures mitmed asjad. Ja mis siis? Mulle ei meeldi mõned asjad ka sotside ja reformi juures, kesk tundub lõputult suva ja jube tüütu juba, vabaerakond oli lootusandev aga nüüd kah naljakas, nii roheline pole ma kunagi olnud, et roheliste erakonna tegemistesse süveneda ja EKRE tundub lihtsalt jabur.
Saan päris hästi aru, et ideaalset erakonda pole olemas. Aga vahel ajab ikka vihaseks (kuigi viha on mõttetu mõte) küll kui tunnetad, et Eestile mõistlikke otsuseid teha ei saa just seetõttu, et see ei lähe "maailmavaatega kokku". Tobe kui tuleb mõelda, et just x ajal on kasulik seda ja kahjulik teha toda ehk justkui ei võiks alati mõistlikke asju teha. Ja üleüldse on meil kogu aeg mingid valimised, mis kahjustavad võimet ja võimalusi normaalseid, kaalutletud, läbiräägitud ja analüüsitud otsuseid teha. Rääkimata siis veel oluliste otsuste elluviimises.
Kas ikka on üldse õige elukutselisi poliitikuid toota? Võibolla just selles "eluaegsuses" ongi häda, et erksust ja elavust, reaalsus ja tõsist peamurdmist tundub pigem vähe olevat. Eriti hea oleks ainult väga populaarsete ja lihtsate otsustega silma paista, siis oleks kindlam tagasi saada ja ei peaks kellelegi mitte midagi erilist seletama. Kui võtaks miskit keerulist ette, siis peab ju niiiiiiiiiiiii palju seletama ja kooskõlastama ja kaasama jne , et lõpuks ei jõuda ise ka järge pidada mida sa üldse teed. No igal juhul selline jube keeruline värk - tegelikult muidugi pole aga inimese võib poliitika just niimoodi ära rikkuda küll. No muidugi võib iga eluaegne asi inimese ära rikkuda aga tundub, et poliitika lihtsalt rikub kiiremini.
Loomulikult tuleb samu ränkraskeid otsuseid teha igapäevaselt ärimeestel. Kui ärimees tahab, et tema kasum kasvab, siis peab ta tegema idee selgeks kõigile töötajatele sh vajadusel neid ka ümber õpetades, veendes, selgitades. Poliitik aga miskipärast mõtleb, et rahvas peaks tema mõtteid lugema või siis lihtsalt pimesi usaldama. Kaasamine, selline päriselt, arutamine, koos päris kuulamisega või lihtne selgitamine tunduvad poliitmaailmas äärmiselt keerulised.
Veel kurvem on olukord seetõttu, et poliitikas tundub eksimine võimatu. Paljudes valdkondades on nii, et kui tehti valesti tuleb teha uuesti. Poliitikas tuleb sel juhul teha nägu, et nii pidigi välja kukkuma või siis süüdistada kedagi teist või siis pista pea liiva alla ja tõestada, et "see polegi mina". Eksimine võrdub poliitikas läbikukkumisega nii palju, et enam ei saagi enam poliitik olla. Äris seevastu võid mitu pankrotti üle elada ja ikka uue äri püsti panna. Viimastel aastatel on läinud poliitikute seas hinda krõbedada väljaütlemised ja seejärel vabandamised - asi seegi, kuid ...Palju olete kuulnud poliitikuid siiralt ja hästi üksteisest rääkimas ja teise erakonna tehtut tunnustamas? Oluline on teha ju Eesti jaoks olulisi asju ja tegelikult võiksid ka erakonnad palju enam asju omavahel tõesti kokku leppida.
Ma ei luba midagi, kuid kui juhtun volikokku jõudma, siis räägin ja selgitan nii palju kui vähegi jõuan, kirjutan edasi blogi aga rohkem siis poliitikast. Lisaks on mul Tartus alati soov, et Tartus olevaaid kõrgkoole koheldaks võrdselt linna poolt ehk tudengilinn ei seisa ainult ühe ülikooli najal ning lisaks võiks linn palju rohkem, kõige paremas mõttes, tudengeid ära kasutada.
Erakondadega on tegelikult nii, et kõikides on väga normaalseid inimesi. Kahju, et vahel ei saa tõesti asja ajada, sest normaalne inimene on justkui vales erakonnas. Aga valiks seekord lihtsalt inimesi, keda me ise teame ja kellesse usume?
ps. Tänase linnapea vastu pole mul midagi. Minu meelest on ta linnapeana kõrvast arenenud aga ehk on lihtsalt vales erakonnas ? Kandideerimisotsuse tegin aga mitte reformi, vaid hoopis EKRE tõttu, kes Tartus kanda kinnitanud ;)
Lisa kommentaar