Keha mäletab
–
Iga kord kui satun Swisshotel Tallinnasse leiab mu keha üles kehva mälestuse. Pean selle lihtsalt endast välja saama ja seepärast kirjutan selle siia.
2018.aastal käisin ringi ja tegin tööd hapnikuballoon õlal. Tõsi, sain osa aega ka ilma lisahapnikuta hakkama aga keha kiratses. Avalikult sain "kiita", sest olin maha võtnud. Tegelikult oli olukord juba kriitiline, sest hapnikupuuduses keha lihtsalt kuivabki kokku ehk kaalu langemine on kopsuhaiguse puhul kehv näitaja.
Tegime õdede päeva konverentsi Swisshotellis. Esinesin hapnikuta, aeglaselt ja väljapeetult, sest ei jõudnud ju kiiresti ning elavalt. Tooli kõrval oli hapnikuballoon ja pärast võtsin koheselt hapnikuvooliku ninna. Päeva alguspoolel liikusin ringi samuti ilma balloonita, suhtlesin ja läksin WCsse, kus selgus et uksed on nii suured ja rasked et ma ei jõua neid lükata! Uskumatu milline paanikatunne sinust üle uhkab, kui tunned et oled lihtsalt jõuetu. Ei aita enda kirumine, et oleks võinud koos hapnikuballooniga tulla. Ei aita tunne, et sa kohe minestad ega mõte, et sa ei jaksa isegi kõva hääleda abi küsida. Olukord muidugi lahenes igati positiivselt ning pärastlõunal liikusin vaid lisahapnikuga ringi.
Paanikatunne aga oli kogu hapnikuballoonidega ringiliikumise ajal minu igapäevane kaaslane. Tegemist on keha loomuliku reaktsiooniga, sest ilma hapnikuta me lihtsalt ei saa elada.
Huvitav on aga see, et keha mäletab ka täna. Uuesti Swisshotelli WCs ja uuesti tundes kui suured ja rasked uksed seal on, sööstis kuum jutt kõhust ajju ning tekkis tunne, et ma ei jaksa. Seejärel muidugi (taas)käivitus aju ning selgus, et probleemi pole AGA see tunne ... Kasvõi hetkeks ja kõik meenus välgukiirusel.
Me peaksime rohkem mõtlema ja aru saama oma keha toimimisest ning mälestuste mõjust. Meie keha on vahel targem kui me arvame. Kui oled väsinud, siis puhka. Kui tuju on halb, siis liigu. Kui sa ei tea mida tahad, siis jaluta ja teadmine tuleb. Kui oled rahutu, siis mediteeri. Kui tunned erinevaid tundeid, siis räägi nendest. Mina loodan, et see paanikatunde hetk kuhtub kui jagan seda tunnet mõeldes selle tunde veelkord enda jaoks läbi.
Hoidke iseennast hellalt!
Tegime õdede päeva konverentsi Swisshotellis. Esinesin hapnikuta, aeglaselt ja väljapeetult, sest ei jõudnud ju kiiresti ning elavalt. Tooli kõrval oli hapnikuballoon ja pärast võtsin koheselt hapnikuvooliku ninna. Päeva alguspoolel liikusin ringi samuti ilma balloonita, suhtlesin ja läksin WCsse, kus selgus et uksed on nii suured ja rasked et ma ei jõua neid lükata! Uskumatu milline paanikatunne sinust üle uhkab, kui tunned et oled lihtsalt jõuetu. Ei aita enda kirumine, et oleks võinud koos hapnikuballooniga tulla. Ei aita tunne, et sa kohe minestad ega mõte, et sa ei jaksa isegi kõva hääleda abi küsida. Olukord muidugi lahenes igati positiivselt ning pärastlõunal liikusin vaid lisahapnikuga ringi.
Paanikatunne aga oli kogu hapnikuballoonidega ringiliikumise ajal minu igapäevane kaaslane. Tegemist on keha loomuliku reaktsiooniga, sest ilma hapnikuta me lihtsalt ei saa elada.
Huvitav on aga see, et keha mäletab ka täna. Uuesti Swisshotelli WCs ja uuesti tundes kui suured ja rasked uksed seal on, sööstis kuum jutt kõhust ajju ning tekkis tunne, et ma ei jaksa. Seejärel muidugi (taas)käivitus aju ning selgus, et probleemi pole AGA see tunne ... Kasvõi hetkeks ja kõik meenus välgukiirusel.
Me peaksime rohkem mõtlema ja aru saama oma keha toimimisest ning mälestuste mõjust. Meie keha on vahel targem kui me arvame. Kui oled väsinud, siis puhka. Kui tuju on halb, siis liigu. Kui sa ei tea mida tahad, siis jaluta ja teadmine tuleb. Kui oled rahutu, siis mediteeri. Kui tunned erinevaid tundeid, siis räägi nendest. Mina loodan, et see paanikatunde hetk kuhtub kui jagan seda tunnet mõeldes selle tunde veelkord enda jaoks läbi.
Hoidke iseennast hellalt!
Lisa kommentaar