Jaanuar
–
Küpsetamisest saadavad "lihased" laotuvad tavaliselt nii, et tõstavad su naba esile ning pühade ajal on need eriti lihtne väljapaistvaks saada ;) Mulle need vahel meeldivad, kuna neid omades on palju lihtsam insuliini manustada... Aga see selleks. Uus aasta algas nii, et lubadusi ei andnud ning arvutist hoidsin kogu hingest eemale.
Jaanuari nädalad on edukalt kulgenud. Lühikese puhkuse jooksul suutsin läbi lugeda seitse kriminulli, millest neli olid väga põnevad, teha piisavas koguses trenni, jalutada piisavalt kilomeetreid selles lumemaailmas, lükata isegi lund - see kõik on andnud mulle kokku võimaluse teha rohkem harjutusi õlaliigesele, mis sügisest veel taastumas. Pühadel jätkus aega nii mediteerimisele kui ka pikemale unele. Kurta ei saa ning selgeks sai, et nendeks tegevusteks tuleb sunniviisiliselt aega rohkem võtta.
Minuga kipub paraku olema nii, et töötan üle, olen väsinud, siis muutun rahutuks ja töötan veel, siis ei püsi pudeliski paigal ning seejärel libisen sellisesse väsimusse, et ise ei saagi aru kust see äkki tuli. Alati ei tähenda ületöö minu jaoks lihtsalt rohkem töötunde, vaid seda, et pole jaksu muude asjadega tegeleda nii palju nagu seda minu füüsisele vaja. Tavaliselt taipan küll õigel ajal väljalülitusnuppu vajutada, kuid 2020 lõpus jäin sellega pisut hiljaks. Ja nii lülitasingi end jõulupuhkuseks täitsa välja.
Sai taaskord selgeks, et kui enda eest ei hoolitse, siis pole sul ka teiste eest võimalik hoolitseda. Aitasin siis end taas ree peale.
Üle õla kiigates näen aga samalaadset käitumist täna kõikjal. Teised on justkui tähtsamad kui inimene ise. Võib olla on see rohkem iseloomulik tervishoiutöötajatele või naistele üleüldiselt?
Seega ...
Ärge imestage kui te mõnel lõunatunnil mind kätte ei saa, sest teen oma 5 km ringi või teen kodus trenni. Lõputute koosolekute päevad zuumis ja 8 tundi rääkimist algasid kohe esimesel nädalal ning seega on paras just nende vahele enda aeg planeerida. Muidu vahel õhtul ei jaksa enam kuigi on vaja või muidu ei jaksa ka mõtteid liigutada koosolekutel.
ps. mõelge selle peale eriti siis kui tuleb tunne a la väga on vaja teha ja keegi teine ju ei tee ...
Minuga kipub paraku olema nii, et töötan üle, olen väsinud, siis muutun rahutuks ja töötan veel, siis ei püsi pudeliski paigal ning seejärel libisen sellisesse väsimusse, et ise ei saagi aru kust see äkki tuli. Alati ei tähenda ületöö minu jaoks lihtsalt rohkem töötunde, vaid seda, et pole jaksu muude asjadega tegeleda nii palju nagu seda minu füüsisele vaja. Tavaliselt taipan küll õigel ajal väljalülitusnuppu vajutada, kuid 2020 lõpus jäin sellega pisut hiljaks. Ja nii lülitasingi end jõulupuhkuseks täitsa välja.
Sai taaskord selgeks, et kui enda eest ei hoolitse, siis pole sul ka teiste eest võimalik hoolitseda. Aitasin siis end taas ree peale.
Üle õla kiigates näen aga samalaadset käitumist täna kõikjal. Teised on justkui tähtsamad kui inimene ise. Võib olla on see rohkem iseloomulik tervishoiutöötajatele või naistele üleüldiselt?
Seega ...
Ärge imestage kui te mõnel lõunatunnil mind kätte ei saa, sest teen oma 5 km ringi või teen kodus trenni. Lõputute koosolekute päevad zuumis ja 8 tundi rääkimist algasid kohe esimesel nädalal ning seega on paras just nende vahele enda aeg planeerida. Muidu vahel õhtul ei jaksa enam kuigi on vaja või muidu ei jaksa ka mõtteid liigutada koosolekutel.
Oluline on püüda normaalsust säilitada kõiges nii palju kui vähegigi võimalik. Tasakaal, tasakaal, tasakaal. Tööta. Maga. Mängi. Ela. Ja korda seda. Iga päev. Ükski päev pole üks nendest olulisem. Mitte ükski. Sest tasakaal aitab sind. Armastad ennast, armastavad sind ka teised.
ps. mõelge selle peale eriti siis kui tuleb tunne a la väga on vaja teha ja keegi teine ju ei tee ...
Lisa kommentaar