Hapnikravi mõjub!
–
Me ju igapäevaselt ei mõtle kuidas või mida me hingame. See toimub lihtsalt ja loomulikult. Isegi siis kui meil on raskusi hingamisega, kasvõi tugeva köha ja nohu korral, siis me ei analüüsi kuidas see meie kehale tervikuna mõjub. Aga kui analüüsiks?
Tegelikult ei saanud ma aru kui väga mul lisahapnikku vaja oli, enne kui ma seda" manustama" hakkasin. Inimene harjub väga paljude asjadega. Harjub, et liigutamine toob hingelduse ja südamekloppimise, harjub et treppidest käimist tuleb vältida, harjub, et enam ei saa trenni teha.
Lisahapnikku manustades sain ma teada ja tunda, et olin juba jupp aega hapnikupuudusest olnud pinges, keha stressis ja jaks otsas. Esialgu tundus 3 kilose ballooni tassimine täiesti võimatu. Nüüd aga peale on möödas üle kuu ja ... Lihased lõõgastusid, õhku ei pea enam ahmima ning ballooni - arvuti kaasa võtmine ei olegi enam ületamatu. Isegi treppidest liikumine koos ballooniga on võimalik.
Mõned, kes pole sattunud mind viimasel kuul nägema, küsivad kas olen nüüd kodus ja haiguslehel või kas olen koguni töö tegemise lõpetanud. Tegelikult olen pisut ebatavaline lisahapniku kasutaja, sest liigun kõikvõimalikes kohtades, olen isepäine ja tegus edasi. Mitmeks päevaks Tallinnasse tööle sõites panen autosse nii portatiivse hapnikukontsentraatori kui ka ballooni või kaks. Samuti olen hapnikuballooni riietusruumi kappi pannud SPAd külastades, tõsi pärast on riietumiseks ning taastumiseks tõega hea lisahapnikku panustada. Järgmine retk viib mind koos kontsentraatoriga jõusaali ratast talluma. Selleks, et kunagi siirdamiseni jõuda peab ju terve olema :)
Muidugi olid esimesed kolm nädalat ikka jube harjumatud. Loomulikult vaatavad inimesed ikka suuril silmil kui hapnikukanüüliga ringi käid ning endiselt on vaja leida - leiutada uusi lahendusi. Näiteks pole head lahendust kuidas hapnikuballooni autos kinnitada - ei auto pagasiruumis ega ka kõrvalistmel. Balloon peab seisma püsti ning sõidul olema ka kindlalt fikseeritud, et pidurdamisel (gaasi andmisel ka) kuhugi ei lendaks. Minu praeguseks lahenduseks on ballooni sättimine kõrvalistme ette keskkonsooli nurka, vedades balloonikoti rihm ümber turvavöö lukusti ning turvavöö kinni panna. Nii ei liigu balloon kusagile ja ninakanüül on käepärast. Igasugused rihmad, juhtmed jms ei lähe ka sassi. Teise ballooni paigutamist aga veel nuputame.
Lisahapnik tähendab hetkel minu jaoks seda, et saan kodust välja rohkem kui üks kord päevas, võin ette võtta külaskäike ka sellistesse kohtadesse kus on trepid või saan kinos või teatris valida pileteid kõrgematesse kohtadesse (mitte ainult uksele lähemal), kodus rohkemate asjade tegemisest rääkimata. Organismil pole erilist hapnikureservuaari, kuid kodus ilma lishapnikuta tegutsedes, ei hakka keha kohe "stressama " justkui teaks, et lisahapnik on käepärast :) Pulss ei ole enam "laes", sest kehal on hapnikku piisavalt. Need, kes mind on näinud paar kuud varem ja ka nüüd, ütlevad et vahe on tohutu. Ma olevat nüüd taas nagu mina ikka :)
Ühtlasi avastan tohutult palju väikeseid absurdsusi mida saab muuta, et liikumisraskusega inimestel oleks mugavam liigelda. Ilmselt on see just minu ülesanne anda asutustele teada mida ja kus on vaja muuta. Algust olen teinud suhtlemisel sotsiaalkindlustusametiga, järgmine etapp on linnavalitsus. Töötegemiseks vajan parkimisluba, mis annaks võimaluse riigiasutustele lähemale parkida:) Olete näiteks püüdnud superministeeriumi koosolekule jõuda, kui peate 5 kilose hapnikukonsentraatori autost välja tõstma, ratastel kärul olevasse kotti kinnitama, teise koti lisama lisaaku ja laadimisjuhtmega ning seejärel arvuti võtma ning kõike seda enda järel vedama? Samaaegselt tuleb arvestada ilma, kuna hapnikukanüül ei funktsioneeri hästi tugeva tuule korral ning külm, vihm jms ilmastikunähtused pole ka enam mu suurimad sõbrad.
Tegutsemispõld on lai. Aga sellest kõigest taas mõnel järgmisel korral.
Suurepärast maikuud Teile kõigile!
Lisahapnikku manustades sain ma teada ja tunda, et olin juba jupp aega hapnikupuudusest olnud pinges, keha stressis ja jaks otsas. Esialgu tundus 3 kilose ballooni tassimine täiesti võimatu. Nüüd aga peale on möödas üle kuu ja ... Lihased lõõgastusid, õhku ei pea enam ahmima ning ballooni - arvuti kaasa võtmine ei olegi enam ületamatu. Isegi treppidest liikumine koos ballooniga on võimalik.
Mõned, kes pole sattunud mind viimasel kuul nägema, küsivad kas olen nüüd kodus ja haiguslehel või kas olen koguni töö tegemise lõpetanud. Tegelikult olen pisut ebatavaline lisahapniku kasutaja, sest liigun kõikvõimalikes kohtades, olen isepäine ja tegus edasi. Mitmeks päevaks Tallinnasse tööle sõites panen autosse nii portatiivse hapnikukontsentraatori kui ka ballooni või kaks. Samuti olen hapnikuballooni riietusruumi kappi pannud SPAd külastades, tõsi pärast on riietumiseks ning taastumiseks tõega hea lisahapnikku panustada. Järgmine retk viib mind koos kontsentraatoriga jõusaali ratast talluma. Selleks, et kunagi siirdamiseni jõuda peab ju terve olema :)
Muidugi olid esimesed kolm nädalat ikka jube harjumatud. Loomulikult vaatavad inimesed ikka suuril silmil kui hapnikukanüüliga ringi käid ning endiselt on vaja leida - leiutada uusi lahendusi. Näiteks pole head lahendust kuidas hapnikuballooni autos kinnitada - ei auto pagasiruumis ega ka kõrvalistmel. Balloon peab seisma püsti ning sõidul olema ka kindlalt fikseeritud, et pidurdamisel (gaasi andmisel ka) kuhugi ei lendaks. Minu praeguseks lahenduseks on ballooni sättimine kõrvalistme ette keskkonsooli nurka, vedades balloonikoti rihm ümber turvavöö lukusti ning turvavöö kinni panna. Nii ei liigu balloon kusagile ja ninakanüül on käepärast. Igasugused rihmad, juhtmed jms ei lähe ka sassi. Teise ballooni paigutamist aga veel nuputame.
Lisahapnik tähendab hetkel minu jaoks seda, et saan kodust välja rohkem kui üks kord päevas, võin ette võtta külaskäike ka sellistesse kohtadesse kus on trepid või saan kinos või teatris valida pileteid kõrgematesse kohtadesse (mitte ainult uksele lähemal), kodus rohkemate asjade tegemisest rääkimata. Organismil pole erilist hapnikureservuaari, kuid kodus ilma lishapnikuta tegutsedes, ei hakka keha kohe "stressama " justkui teaks, et lisahapnik on käepärast :) Pulss ei ole enam "laes", sest kehal on hapnikku piisavalt. Need, kes mind on näinud paar kuud varem ja ka nüüd, ütlevad et vahe on tohutu. Ma olevat nüüd taas nagu mina ikka :)
Ühtlasi avastan tohutult palju väikeseid absurdsusi mida saab muuta, et liikumisraskusega inimestel oleks mugavam liigelda. Ilmselt on see just minu ülesanne anda asutustele teada mida ja kus on vaja muuta. Algust olen teinud suhtlemisel sotsiaalkindlustusametiga, järgmine etapp on linnavalitsus. Töötegemiseks vajan parkimisluba, mis annaks võimaluse riigiasutustele lähemale parkida:) Olete näiteks püüdnud superministeeriumi koosolekule jõuda, kui peate 5 kilose hapnikukonsentraatori autost välja tõstma, ratastel kärul olevasse kotti kinnitama, teise koti lisama lisaaku ja laadimisjuhtmega ning seejärel arvuti võtma ning kõike seda enda järel vedama? Samaaegselt tuleb arvestada ilma, kuna hapnikukanüül ei funktsioneeri hästi tugeva tuule korral ning külm, vihm jms ilmastikunähtused pole ka enam mu suurimad sõbrad.
Tegutsemispõld on lai. Aga sellest kõigest taas mõnel järgmisel korral.
Suurepärast maikuud Teile kõigile!
Lisa kommentaar