Harjumise asi
–
Täitsa tavaline on kokku põrgata mõne tuttavaga, kes küsib: mis siis sinuga nüüd juhtus (vaadates ballooni ja hapnikukanüüli). Mina vastu, et ei midagi. Mõnele seletan küll pisut pikemalt, mõnel soovitan siia blogisse sattuda.
Hämmastav, kuidas inimesed "kohkuvad" elus esmakordselt hapnikukanüüliga inimest tänaval nähes. Saan põhimõtteliselt aru inimestest, kes tervishoiusüsteemis ei tööta, aga ehmatanud on ka tervishoiusüsteemis olevad. Järgmine seltskond on need, kes on mind juba näinud, uuesti kohtudes kui mul hetkel hapnikukanüüli näha pole, siis avaldavad kõvahäälselt arvamust a la "küll on hea, et sul on nüüd parem". Reaalselt on mu balloon või kontsentraator lihtsalt tooli kõrval. Vajan endiselt lisahapnikku eelkõige liikumisel ja igasugusel füüsilisel pingutusel ehk et kui terve päeva on koosolekud kestnud, siis õhtuks ka laua taga istudes :)
Sattusin ühe psühholoogi haridusega inimese käest küsima: miks ei suuda osa inimestest mind ilma kaastundeta vaadata? Psühholoogiharidusega inimene ütles välja lihtsa tõe: sa tuletad inimestele meelde, et ka nemad on surelikud. Lisaks mõtlevad nad hirmuga, et kas nemad sinu olukorras suudaksid olla nii optimistlikud või nad lihtsalt kardavad, et ka nendega võiks juhtuda elus mõni sarnane “ ootamatus”. See on hirmutav mõte, kui äkki on inimese surelikkus tal päris “nina ees”.
Sellel kuul lugesin ühest ajakirjast, kuidas inimesed katkestavad suhtlemise, tuttava või isegi sõbraga, siis kui näiteks inimene lahutab või kaotab ootamatult elukaaslase. Peamine põhjus suhete katkestamiseks olevat probleem - ma ei oska olla... mida ma küsin, ma ei tea kuidas ta ennast tunneb, ma ei tea kas ta üldse tahab sellest rääkida, ma ei tea, ma ei oska, ma ei julge...
Kui ei tea, siis küsi! Lihtsalt küsi a la kas sa tahad sellest rääkida või kuidas sa ennast päriselt tunned. Sageli rohkem polegi vaja. Tegelikult on kurb kui varasemad sõbrad eemale tõmbuvad või kohtudes haletsevad. Inimesed muidugi muutvad ja elades läbi erinevaid etappe oma muutunud elukorralduses võivad ka inimsuhted palju muutuda ja enam kokku ei sobita. Kõik võib olla.
Olen positiivselt üllatunud poodide ja spa teenindajate reaktsioonidest või õigemini nende puudumisest. Olen juba harjunud vastutulijate nn kaks korda vaatamisega ja hämmastusega. Raske on aga hoopis harjuda tuttavatega, kes ei suuda mind vaadata kurbuseta. Sel nädalal nägin ühe ammust tuttavat, kes küsis otse, suhtles nagu tavaliselt ning lõpuks ütles ka otse: sa oled kõige selle juures üllatavalt optimistlik ja näed ikka väga hea välja. Jah, nii ongi. Olen tegelikult proovinud, aga mossitades on kõik lihtsalt nii jube ja pealegi - see lihtsalt ei aita. Elu on ikka nagu sefiirikook ehk mitte kunagi ei tea kas on magus või hapu, kreemi all on üllatusi ning põhi võib olla kuiv või mahlane
Sattusin ühe psühholoogi haridusega inimese käest küsima: miks ei suuda osa inimestest mind ilma kaastundeta vaadata? Psühholoogiharidusega inimene ütles välja lihtsa tõe: sa tuletad inimestele meelde, et ka nemad on surelikud. Lisaks mõtlevad nad hirmuga, et kas nemad sinu olukorras suudaksid olla nii optimistlikud või nad lihtsalt kardavad, et ka nendega võiks juhtuda elus mõni sarnane “ ootamatus”. See on hirmutav mõte, kui äkki on inimese surelikkus tal päris “nina ees”.
Sellel kuul lugesin ühest ajakirjast, kuidas inimesed katkestavad suhtlemise, tuttava või isegi sõbraga, siis kui näiteks inimene lahutab või kaotab ootamatult elukaaslase. Peamine põhjus suhete katkestamiseks olevat probleem - ma ei oska olla... mida ma küsin, ma ei tea kuidas ta ennast tunneb, ma ei tea kas ta üldse tahab sellest rääkida, ma ei tea, ma ei oska, ma ei julge...
Kui ei tea, siis küsi! Lihtsalt küsi a la kas sa tahad sellest rääkida või kuidas sa ennast päriselt tunned. Sageli rohkem polegi vaja. Tegelikult on kurb kui varasemad sõbrad eemale tõmbuvad või kohtudes haletsevad. Inimesed muidugi muutvad ja elades läbi erinevaid etappe oma muutunud elukorralduses võivad ka inimsuhted palju muutuda ja enam kokku ei sobita. Kõik võib olla.
Olen positiivselt üllatunud poodide ja spa teenindajate reaktsioonidest või õigemini nende puudumisest. Olen juba harjunud vastutulijate nn kaks korda vaatamisega ja hämmastusega. Raske on aga hoopis harjuda tuttavatega, kes ei suuda mind vaadata kurbuseta. Sel nädalal nägin ühe ammust tuttavat, kes küsis otse, suhtles nagu tavaliselt ning lõpuks ütles ka otse: sa oled kõige selle juures üllatavalt optimistlik ja näed ikka väga hea välja. Jah, nii ongi. Olen tegelikult proovinud, aga mossitades on kõik lihtsalt nii jube ja pealegi - see lihtsalt ei aita. Elu on ikka nagu sefiirikook ehk mitte kunagi ei tea kas on magus või hapu, kreemi all on üllatusi ning põhi võib olla kuiv või mahlane
Lisa kommentaar