36 / 39 aastat - üks mees
–
Uskumatu aga me peame mehega kahte olulist tähtpäeva meeles - meil on esimese suudluse aastapäev ning abiellumise aastapäev. Üks neist on märtsis ja teine novembris, seega paras iga poole aasta järel tähistada.
Oma elu verstapostide tähistamine on oluline. Tähistamine ei pea alati tähendama raha ja pidu ja pillerkaart, küll aga peab tähendama MÄRKAMIST.
Meil on traditsioon pulma aastapäeval vähemalt võtta aega minna kahekesi välja sööma, mees ostab lilli ja mina ostan talle konjaki (mis esimestel aastatel oli muidugi pigem armanjak või calvados vms). Esimesel suudlemise aastapäeval toob abikaasa üldiselt ikka lilli ja sööme kooki.
Eriti tore on siis kui need päevad satuvad täiskuu ajale, esimene suudlus muide sattus ka täiskuu all olema. Ja üleüldse, olles nn vee-märgid, oleme kindlasti pigem KUU inimesed :) las see kõlab natuke nagu wodoo aga nii lihtsalt on. Pealgi on kuu ju romantiline.
Teineteise märkamine iga päev, iga hommik, iga õhtu on abielus kõige tähtsam.
Sageli oleme me aga igapäevaelus eemal ...Vahel, eriti kiirel töisel ajal, märkan kuidas vastan muuseas telefonis meilile või chatis küsimusele ja samal ajal "kuulan" mida abikaasa räägib. Ühel hetkel panen telefoni käest ja vabandan, sest ma ei olnud 100% kohal. Ja me räägime uuesti. Hommikul kohvilauas me telefoni ei vaata, vaid räägime teineteisega. Õhtusöögil pole meie majas kunagi telefoni käepärast olnud, isegi mitte lastel. Mina olen kindlasti suurem nutisõltlane kui mu abikaasa. Kogu minu tööelu on ka eluaeg telefonis olnud ja on praegugi. Periooditi suudan hoida selle pärast tööd ja nv eemal aga uue töö käivitumisel või mõne kriisi lahendamisel on see mul "suht käe külge kleebitud". Abikaasa mõistab aga kritiseerib ja tuletab meelde ka. Hea on.
Oluline on teineteist hoida, märgata, kaasata. Mul pole paremat kaaslast kui abikaasa, kes elab mu töömuredele kaasa selliselt, et tema vererõhk tõuseb ning "rüütel valgel hobusel" tormab päeva päästma, isegi siis kui ta seda päriselt teha ei saa, on mul selle võrra lihtsam vahel ebaõiglust või lollusi taluda. Ta on mu parim kuulaja, toetaja, tagasi hoidja, kritiseerija, sõber, armuke, laste isa ja inimene. Muidugi on tal vigu, niisamuti kui minul. Me lihtsalt teame neid ja arvestame nendega. Vigadeta inimene oleks igav, isegi siis kui selline inimene olemas oleks :) Aitäh, et oled mu kaas-sõltlane!
Meil on traditsioon pulma aastapäeval vähemalt võtta aega minna kahekesi välja sööma, mees ostab lilli ja mina ostan talle konjaki (mis esimestel aastatel oli muidugi pigem armanjak või calvados vms). Esimesel suudlemise aastapäeval toob abikaasa üldiselt ikka lilli ja sööme kooki.
Eriti tore on siis kui need päevad satuvad täiskuu ajale, esimene suudlus muide sattus ka täiskuu all olema. Ja üleüldse, olles nn vee-märgid, oleme kindlasti pigem KUU inimesed :) las see kõlab natuke nagu wodoo aga nii lihtsalt on. Pealgi on kuu ju romantiline.
Teineteise märkamine iga päev, iga hommik, iga õhtu on abielus kõige tähtsam.
Sageli oleme me aga igapäevaelus eemal ...Vahel, eriti kiirel töisel ajal, märkan kuidas vastan muuseas telefonis meilile või chatis küsimusele ja samal ajal "kuulan" mida abikaasa räägib. Ühel hetkel panen telefoni käest ja vabandan, sest ma ei olnud 100% kohal. Ja me räägime uuesti. Hommikul kohvilauas me telefoni ei vaata, vaid räägime teineteisega. Õhtusöögil pole meie majas kunagi telefoni käepärast olnud, isegi mitte lastel. Mina olen kindlasti suurem nutisõltlane kui mu abikaasa. Kogu minu tööelu on ka eluaeg telefonis olnud ja on praegugi. Periooditi suudan hoida selle pärast tööd ja nv eemal aga uue töö käivitumisel või mõne kriisi lahendamisel on see mul "suht käe külge kleebitud". Abikaasa mõistab aga kritiseerib ja tuletab meelde ka. Hea on.
Oluline on teineteist hoida, märgata, kaasata. Mul pole paremat kaaslast kui abikaasa, kes elab mu töömuredele kaasa selliselt, et tema vererõhk tõuseb ning "rüütel valgel hobusel" tormab päeva päästma, isegi siis kui ta seda päriselt teha ei saa, on mul selle võrra lihtsam vahel ebaõiglust või lollusi taluda. Ta on mu parim kuulaja, toetaja, tagasi hoidja, kritiseerija, sõber, armuke, laste isa ja inimene. Muidugi on tal vigu, niisamuti kui minul. Me lihtsalt teame neid ja arvestame nendega. Vigadeta inimene oleks igav, isegi siis kui selline inimene olemas oleks :) Aitäh, et oled mu kaas-sõltlane!
Lisa kommentaar