Tartu on vastu?

Poolt versus vastu

Tallinna haiglate ühe juhtimise alla viimist on arutatud mitmeid aastaid. Niisamuti on arutatud, mitu haiglat Eestil üldse on vaja. Tõmmatud paralleele Põhjamaadega ning leitud isegi, et rahvaarvuga võrreldes piisaks meile vaid ühest suurhaiglast. Samal ajal on Eesti tervishoius kindel arusaamine (vt Sotsiaalministeeriumi kinnitatud haiglavõrgu arengusuunad), et haiglate tänased asukohad ehk hajutatus üle Eesti, on hea ja nii võiks jääda.

Arutelud  sisu osas on siiski jäänud liigselt pinnapealseks. Kõik algab ju kokkuleppest, milliseid teenuseid haiglates pakutakse ja (Eesti väiksust arvestades) kuidas neid haiglaid tervishoiu- ning meditsiinivaldkonna väljaõppes kasutatakse. Välja pole öeldud kartust ja reaalsust, et suurem elanike arv = rohkem patsiente= rohkem kogemusi, mis tekitab paratamatult olukorra, kus Tallinnas on väga head õppe- ja praktikatingimused üliõpilastele.  

Üldiselt iseloomustab neid arutelusid tõdemus, et pool infost jääb päriselt välja ütlemata. Peaaegu täielikult puuduvad nendest aruteludest patsiendi vajadused ja vaated (ma ei räägi soovidest) ning selgitus inimestele, et soov omada „eriarsti kõrvaltänavas, kelle uks on alati valla“, on Eestis utoopia.

Alustada tuleb sisust

Eesti tervishoiusüsteemis on haiglad jaotatud regionaal-, kesk- ja üldhaiglateks. Tegemist on vananenud kontseptsiooniga. Üle on vaatamata nende haiglate funktsioonid, nende funktsioonide vajalikkus (arvestades muutunud demograafilist olukorda), võimekus neid funktsioone täita (arvestades tervishoiutöötajate vähesust) ning mõttekus neid funktsioone neis haiglates käigus hoida (arvestades   peamiselt kvaliteedikriteeriume kuid ka riigi rahalist jms võimekust).

Alustuseks tuleb kokku leppida miinimumnõuded ja – teenused, mis igas haiglas peavad olema 100% tagatud, arvestades ka päris võimekust ja kvaliteedi tagamist (ehk ilma teise haigla kolleege appi kutsumata) nende teenuste pakkumisel. Seejärel tuleb kirjeldada, milline peab olema maksimum võimekus Tartus ja Tallinnas, arvestades mida on mõistlik või suisa äärmiselt vajalik dubleerida ning mis peab jääma vaid ühe haigla pärusmaaks.

Alles seejärel saame panna sellesse võrrandisse - mis, kuidas, kus, milline haigla ja mida peaks seal miinimumi maksimumi vahel pakkuma. Ja lisaks tuleb sellisel puhul selgelt kokku leppida, kuidas toimub patsiendi transport erinevate teenuseosutajate vahel (mis on olnud läbi aegade komistuskivi asjade muutmisel). Uue lahenduse toimimiseks on vajalik kaasata arengutesse ka kiirabi, kogu esmatasandi tervishoid ning kohalike omavalitsuste poolt pakutav sotsiaalteenus. Arvestada tuleb, et täna liiguvad patsiendid juba sageli nendesse haiglatesse või hooldusteenusele, kus parasjagu järjekord lühem või suunaval arstil paremad kogemused.

Konkurents versus koostöö

Konkurents on pigem toonud tervishoidu võidurelvastumise ja alati pole see kasulik patsiendile. Kokkulepped, sisu muutmise osas, ei saa toimuda ülemäära demokraatlikult. Peame reaalselt hindama nii tervishoiutöötajate olemasolu, vajadust tervishoiuteenuste järele, nii haiglas kvaliteedi tagamise- kui ka riigi finantsvõimekust.

Koostöö nn esmatasandi ja haiglate vahel peab põhjalikult ja kiiresti arenema. Ministri ettepanek e-konsultatsiooni kohutuslikuks muutmiseks on tervitatav aga vaja on jõulisemat üleminekut nii erialade kui ka ajalises vaates.

Me ei saa piisavalt arvul ette valmistada arste, õdesid jt tervishoiutöötajaid, kui kõik olemasolevad tervishoiuasutused ei ole praktikabaasideks. Tartu Ülikoolil on siinkohal kindlasti eest vedav roll arstide koolitamisel, tervishoiukõrgkoolid teiste erialade ettevalmistajad. Kolleegidega Tallinnast tehakse praegugi koostööd ning nii see peakski jääma, üha arenedes ja paremaks muutudes. Õpetava haigla kontseptsioon peab saama omaseks Eesti kõikidele haiglatele, igal aastal alustab arsti,  õde, ämmaemand, radioloogiatehnik, bioanalüütik, füsioterapeut, tegevusterapeudi jne õppes – ligikaudu 1000 õppijat, kellele on vaja tagada ühetaoline ja kvaliteetne õppebaas kõikjal tervishoius üle Eesti.

Juriidiliselt on kindlasti võimalik tulevase Tallinna (suur)haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogud moodustada võrdsetel põhimõtetel. Mõlemas nõukogus peaks olema vähemalt Tartu ja Tallinna linna, Tartu Ülikooli, TalTechi, tervishoiukõrgkoolide ja riigi esindajad. Ainult koostöö võimaldab luua sellise tervishoiusüsteemi kus kõik võidavad. Arendamine peab toimuma läbi kokkulepete paralleelselt mõlemas suurhaiglas koos tervishoiusüsteemi teiste osadega, kõige olulisem on õigeaegne ja kvaliteetne teenus. Võidaksid nii patsient kui ka tervishoiutöötajad.

Tartu Ülikooli, ja miks mitte ka Tartu linna, roll on olla koostöö eestvedaja, mitte pidurdaja!