Olen kaotanud usu - Eesti ajakirjanduse usaldusväärsusesse
–
Kui palju ajakirjanikud ikkagi oma allikaid uurivad? Kas inimeselt, keda nimetatakse, peaks alati ka kommentaari küsima? Kas kellegi teise infole toetudes peaks seda otse kopeerima ja korrektselt viitama või võib seda ise muuta? Ja kui võib, siis kuidas tagab ajakirjanik, et info ei moonduks? Kui kirjutada lihtsalt arvamust, siis kas ikka on ikka korrektne nimetada ilma allikatele viitamata, tõendusmaterjali esitamata konkreetsete inimeste nimesid?
Jaanuaris sattusin skandaalikese keskmesse. Inimliku eksituse tõttu. Ehk tegelikult inimese ausameelsuse tõttu, kes soovis parimat, oli harjunud meie organisatsioonis vaba info levikuga ning ilma pikemalt vaagimata lihtsat infot edastas.
Info levik sai sisuliselt alguse Ringvaatest, kus teemat käsitleti delikaatselt ja kurva noodiga, inimlikule eksimusele viidates. Edasi avaldas uudise ühe ajalehe online portaal, kus uudis hoopis teistsuguse valgustatuse sai. Tähelepanelik lugeja viitas eksimusele ja parandus online uudises sai tehtud. Aga oh häda - paberlehe toimetus oli tagurpidi uudise juba võtnud ja avaldanud, sealt omakorda võtsid ja kasutasid seda teised kanalid, raadiojaamad, teised online uudistekanalid jne jne. Asi päädis uudise veelgi räigemaks keeramise avaldusega ühe organisatsiooni poolt oma kodulehele.
Kogenud poliitikud lohutasid, et tuleb uus uudis peale ja kõik unub. Mulle ei andnud selliselt uudise korduv pööramine asu. Suhtlesin ajalehes mitme isikuga, keda otse öeldes jätsid minu mõtteavaldused külmaks. Lõpuks soovitati kirjutada vastulause, mida siiski hiljem ei avaldatud. Konkreetse organisatsiooni kodulehel trükitu muutmisega läks veel kauem. Lõpuks - kui küsisin täpset allikat, millele toetudes minu kohta laim kirjas, siis... Vabandati ja parandati info ära. Vägisi jäi suhu maik, et kedagi tegelikult ei huvitanud - ei inimene ega tegu.
Vägisi tuli meelde, kuidas varasemalt olen kuulnud konkreetsete lehtede parteilisest eelistusest ja mina blondina vastu vaidlesin...
Kuni 25.veebruarini lootsin, et vähemalt üks ajaleht on väärt uuriva ajakirjanduse tiitlit. Kuid võta näpust. Sisult IRL vastane arvamus artikkel kustutas minu viimasegi usu. Meenusid juhtumid, kus ametivõimud on algatanud tegevusi kaebuste peale millede käsitlemine on neile endilegi hilisemalt piinlikkust valmistanud. Miskipärast ei jäänud mulle muljet, et ajakirjanikule on esitatud tõendusmaterjal või et ajakirjanik oleks ise materjale lisaks kogunud? Kas tõesti võib igaüks süüdistada ajakirjanduse vahendusel konkreetseid inimesi ning ajakirjandus lihtsalt käsitleti igaühe "mälestusi"? Kas ajakirjandusel ei olegi kohustust veenduda avaldatud õigsuses kui tegemist on konkreetsete isikutega?
Seoses seekordsetel valimistel osalemisega ning ajakirjandust hoopis teisest vaatevinklist vaadates ... jätsin oma sinisilmad ajakirjanduse osas kus see ja teine. Lisaks mõlgutan mõtteid, et kui kõik ajalehtede tellimused katkestan, siis ilmselt pigem võidan. Või kuidas teile tundub?
Info levik sai sisuliselt alguse Ringvaatest, kus teemat käsitleti delikaatselt ja kurva noodiga, inimlikule eksimusele viidates. Edasi avaldas uudise ühe ajalehe online portaal, kus uudis hoopis teistsuguse valgustatuse sai. Tähelepanelik lugeja viitas eksimusele ja parandus online uudises sai tehtud. Aga oh häda - paberlehe toimetus oli tagurpidi uudise juba võtnud ja avaldanud, sealt omakorda võtsid ja kasutasid seda teised kanalid, raadiojaamad, teised online uudistekanalid jne jne. Asi päädis uudise veelgi räigemaks keeramise avaldusega ühe organisatsiooni poolt oma kodulehele.
Kogenud poliitikud lohutasid, et tuleb uus uudis peale ja kõik unub. Mulle ei andnud selliselt uudise korduv pööramine asu. Suhtlesin ajalehes mitme isikuga, keda otse öeldes jätsid minu mõtteavaldused külmaks. Lõpuks soovitati kirjutada vastulause, mida siiski hiljem ei avaldatud. Konkreetse organisatsiooni kodulehel trükitu muutmisega läks veel kauem. Lõpuks - kui küsisin täpset allikat, millele toetudes minu kohta laim kirjas, siis... Vabandati ja parandati info ära. Vägisi jäi suhu maik, et kedagi tegelikult ei huvitanud - ei inimene ega tegu.
Vägisi tuli meelde, kuidas varasemalt olen kuulnud konkreetsete lehtede parteilisest eelistusest ja mina blondina vastu vaidlesin...
Kuni 25.veebruarini lootsin, et vähemalt üks ajaleht on väärt uuriva ajakirjanduse tiitlit. Kuid võta näpust. Sisult IRL vastane arvamus artikkel kustutas minu viimasegi usu. Meenusid juhtumid, kus ametivõimud on algatanud tegevusi kaebuste peale millede käsitlemine on neile endilegi hilisemalt piinlikkust valmistanud. Miskipärast ei jäänud mulle muljet, et ajakirjanikule on esitatud tõendusmaterjal või et ajakirjanik oleks ise materjale lisaks kogunud? Kas tõesti võib igaüks süüdistada ajakirjanduse vahendusel konkreetseid inimesi ning ajakirjandus lihtsalt käsitleti igaühe "mälestusi"? Kas ajakirjandusel ei olegi kohustust veenduda avaldatud õigsuses kui tegemist on konkreetsete isikutega?
Seoses seekordsetel valimistel osalemisega ning ajakirjandust hoopis teisest vaatevinklist vaadates ... jätsin oma sinisilmad ajakirjanduse osas kus see ja teine. Lisaks mõlgutan mõtteid, et kui kõik ajalehtede tellimused katkestan, siis ilmselt pigem võidan. Või kuidas teile tundub?
Lisa kommentaar