Tulud ja kulud
–
Nii huvitav on see majanduse ja riigieelarve värk. Riigivalitsemine peaks ju meile kõigile eeskujuks olema? Vaadates tänaseid lahendusi, siis mulle tundub, et ma saan justkui asjadest valesti aru või ...?
Muidugi on meie eelarve tulud väikesed, sest me oleme väike riik. Aga kas meie kulud selle juures on mõistlikult kasutatud? Ja ma ei mõtle "kas kulude kasutamine on bürokraatlikult täpne" vaid mõistlik, kulude sisu osas
Kuulen ja loen:
- kuidas % järgi ei panusta me üldse vähe haridusse aga ometi on õpetajaid puudu nii linnas kui maal ja nende palgad väikesed, maal on koolimaju rohkem kui seal inimesi ja linnas ei mahu kõik koolimajadesse ära EHK
kas me päriselt vaatame reaalsusele otsa ja otsustame lõpuks ära, mida tuleb teha teisiti?
- kuidas % järgi panustame me liiga vähe tervishoidu ja haigekassa eelarve raha saab kohe kohe otsa, aga ometi näeme kokkukukkumist aasta-aastalt edasi nihkumas ning tervishoidu vaikselt kuhtumas AGA me pole ikka kokku leppinud kas konkurents tervishoius on hea või halb, ega tea me mida haigekassa raha eest täpselt peaks üleüldse saama. Üks on täiesti kindel, et tervishoiuasutuste majandus-, IT, andmekaitse, tuletõrje, sõjaolukorra ja juhtimiskulud, koos majade pindaladega suurenevad kiiremini kui tervishoiutöötajate arv. Nõudlus tervishoiuteenuse järele kasvab jätkuvalt. Mitte keegi ei ole siiani öelnud mida me peame tegema täpsemalt peale selle, et rahastamis% SKPst suurendama aga sisu
Meie rahvaarv ei ole drastiliselt tõusnud, seega teoreetiliselt ei peaks ju olema kõikjal töötegijate puudus? Tõsi - tööülesandeid tuleb järjest juurde, inimesed muutuvad iga teenuse osas nõudlikumaks, kuid samas tundub et ka saamatumaks. Midagi peab olema mitmes kohas korraga ja valesti kui kõikjal on midagi puudu. Suur pilt hariduses või tervishoius on lihtaslt puudu. Pilt mis julgeks hinnata tegelikkust. Näiteks kaaluks ehk oleme ülereguleeritud ja vähe motiveeritud nii pakkujate kui saajate vaates ? Või on meie ootused tõesti nii kiirelt tõusnud ja soovime võimatut?
Kiirustamise asemel on viimane aeg võtta aeg maha ja panna kirja mida me päriselt vajame, vaadata ausalt otsa ja öelda mida meil on päriselt võimalik teha riigi poolt ja millega tuleb tegeleda kohalikul tasandil, mis jääb ettevõtjate ja mis iga inimese enese asjaks.
Ei saa ka tervishoius ega hariduses ilma "tarbija" enese vastutuseta. Tervis ei sõltu vaid arsti poolt antud retseptist või õe poolt seotud haavast, niisamuti nagu haritust ei saa kulbiga kellelegi pähe valada. Koostööd soodustav töökeskkond on kehvake, ikka me veel eeldame, et võistlus on parem. Kuna aga mitmetes valdkondades suurt ja ausat vaadet lihtsalt pole pole, siis pole ka konkurentsist kasu.
Üks on selge - niimoodi enam edasi ei saa. Vähemalt mitte tervishoius ega hariduses.
ps. lisaks ei saa ma ka mitte kuidagi aru, miks me peame toetuseid lennuki pealt külvama kui meil on e-riik ja andmeid inimeste sissetulekute (seega ka esmase toimetuleku) kohta peaksid olema lihtsalt kasutatavad ... Aga e-riigi toimima panek on üks teine jutt
Kuulen ja loen:
- kuidas % järgi ei panusta me üldse vähe haridusse aga ometi on õpetajaid puudu nii linnas kui maal ja nende palgad väikesed, maal on koolimaju rohkem kui seal inimesi ja linnas ei mahu kõik koolimajadesse ära EHK
kas me päriselt vaatame reaalsusele otsa ja otsustame lõpuks ära, mida tuleb teha teisiti?
- kuidas % järgi panustame me liiga vähe tervishoidu ja haigekassa eelarve raha saab kohe kohe otsa, aga ometi näeme kokkukukkumist aasta-aastalt edasi nihkumas ning tervishoidu vaikselt kuhtumas AGA me pole ikka kokku leppinud kas konkurents tervishoius on hea või halb, ega tea me mida haigekassa raha eest täpselt peaks üleüldse saama. Üks on täiesti kindel, et tervishoiuasutuste majandus-, IT, andmekaitse, tuletõrje, sõjaolukorra ja juhtimiskulud, koos majade pindaladega suurenevad kiiremini kui tervishoiutöötajate arv. Nõudlus tervishoiuteenuse järele kasvab jätkuvalt. Mitte keegi ei ole siiani öelnud mida me peame tegema täpsemalt peale selle, et rahastamis% SKPst suurendama aga sisu
Meie rahvaarv ei ole drastiliselt tõusnud, seega teoreetiliselt ei peaks ju olema kõikjal töötegijate puudus? Tõsi - tööülesandeid tuleb järjest juurde, inimesed muutuvad iga teenuse osas nõudlikumaks, kuid samas tundub et ka saamatumaks. Midagi peab olema mitmes kohas korraga ja valesti kui kõikjal on midagi puudu. Suur pilt hariduses või tervishoius on lihtaslt puudu. Pilt mis julgeks hinnata tegelikkust. Näiteks kaaluks ehk oleme ülereguleeritud ja vähe motiveeritud nii pakkujate kui saajate vaates ? Või on meie ootused tõesti nii kiirelt tõusnud ja soovime võimatut?
Kiirustamise asemel on viimane aeg võtta aeg maha ja panna kirja mida me päriselt vajame, vaadata ausalt otsa ja öelda mida meil on päriselt võimalik teha riigi poolt ja millega tuleb tegeleda kohalikul tasandil, mis jääb ettevõtjate ja mis iga inimese enese asjaks.
Ei saa ka tervishoius ega hariduses ilma "tarbija" enese vastutuseta. Tervis ei sõltu vaid arsti poolt antud retseptist või õe poolt seotud haavast, niisamuti nagu haritust ei saa kulbiga kellelegi pähe valada. Koostööd soodustav töökeskkond on kehvake, ikka me veel eeldame, et võistlus on parem. Kuna aga mitmetes valdkondades suurt ja ausat vaadet lihtsalt pole pole, siis pole ka konkurentsist kasu.
Üks on selge - niimoodi enam edasi ei saa. Vähemalt mitte tervishoius ega hariduses.
ps. lisaks ei saa ma ka mitte kuidagi aru, miks me peame toetuseid lennuki pealt külvama kui meil on e-riik ja andmeid inimeste sissetulekute (seega ka esmase toimetuleku) kohta peaksid olema lihtsalt kasutatavad ... Aga e-riigi toimima panek on üks teine jutt
Lisa kommentaar