Tervishoid - kes ikkagi ja mida otsustab?
–
Täna on kõikidest suurematest ja väiksematest tervishoiuasutustest saanud kinnisvara hoidjad ja arendajad. Põhjendused on lihtsad - paljud majad olid ja on amortiseerunud ning näiteks haiglainfektsiooni leviku takistamiseks ja inimkeskse teenuse pakkumiseks oleks parimad ühe inimesega palatid :) Tundub täitsa ok, eks?
Kuid kas pidev ehitamine tervishoius on kõige mõistlikum kulu kui elame olukorras, kus tervishoiuteenuseid ei pakuta piisavalt, sest pole teenuse pakkujaid ja piisavalt raha?
Kõikide haiglate vahel käib tegelikult võidurelvastumine sh sobituvad kuidagi sellesse valemisse veel nii erameditsiini asutused ja iseseisva teenuse pakkujaid. Parema ja kaunima kinnisvara kui ka uuema tehnika valguses, tekib eelis erameditsiinis, mis aitab üksteiselt üle osta ka personali. Kes siis inimesena ei tahaks töötada valgemas, puhtamas ja suuremas kabinetis koos uuemate tehniliste vidinatega? Lisaks on veel sageli tugipersonali rohkem ja rollid selgemad. Töö justkui lihtsam ja puhtam. Politsei joodikuid või kiirabi täisid täis ja “täiskustud” patsienti ju sinna ei vii :)
Mul aga näiteks harvikahiguse ja siirikpatsiendina on mure. Mis siis saab kui need vähesed arstid, kes tegelevad eriti keeruliste juhtumitega ka kõik eratervishoidu ära lähevad? Praktika näitab, et näiteks lastepsühhiaatrid on Tallinnas niimoodi kõik juba ära läinud ja erameditsiinisüsteemis ei jaksa kõik lapsevanemad oma lapsi ravida. Järjekorrad veel lisaks.
Avatakse, et PÄRIS arst 100% süsteemist ära ei lähe, sest tal hakkab "tavaliste" juhtumitega igav. Mina sellele küll ei panustaks. Praeguses olukorras on päris tore kui üldse pole, vähemalt tööl, põnev. Lisaks on uued - noored tervishoiutöötajad muutunud mõistlikumaks, nad ei taha ja ei tee enam ületööd.
Ühtlasi tundub mulle mõte "toksiline töökeskkond on peamine miks minnakse tööle erasse. Tehtagu siis see korda, siis ei minda ära", täiesti mõttetu:) Jah, päriselt võib see eraettevõtluses toimida, kuid sellises mahus süsteemis, mida RIIK peaks korraldama Eesti inimeste jaoks, see nii lihtne nüüd ka pole. Organisatsioonikultuuri ning hoiakutega tuleb muidugi tegeleda, kuid loota vaid eratervishoiu mõjul selle muutumisele, ei ole mõistlik.
Endiselt on Eestis läbi rääkimata - milline on eratervishoiu roll ja kaugele me turumajandusega tervishoius ikka jõuame. Täiesti tabu on omaosaluse ja oma tervise eest vastutamise arutelud. Aastaid on arutatud EMOdes sotsiaalprobleemide ja “roheliste” patsientidega tegelemise üle aga ühtki "ust" pole suletud ning kõik lohiseb samamoodi edasi. Me kõik teame, et inimesi pole piisavalt, aga keerame vinti ikka juurde. Isegi 2026 aasta õdede väljaõppe arvude kokkulepet veel pole!
Meil on valminud haiglavõrgu ja esmatasandi tervishoiu arengukavad, kohe valmivad kiirabi arengusuunad - KUID kus on tervikpilt kuidas üksikud osad koos toimivad? Ja kuidas päriselt oleks patsiendid hoitud, et kes terviskpilti hoiab ning selle arendamise eest päriselt vastutab?
Mina isiklikult loodan, et osa nendest vastustest jõuab koalitsiooni reformiplaanidesse aga eks elame - näeme.
Kõikide haiglate vahel käib tegelikult võidurelvastumine sh sobituvad kuidagi sellesse valemisse veel nii erameditsiini asutused ja iseseisva teenuse pakkujaid. Parema ja kaunima kinnisvara kui ka uuema tehnika valguses, tekib eelis erameditsiinis, mis aitab üksteiselt üle osta ka personali. Kes siis inimesena ei tahaks töötada valgemas, puhtamas ja suuremas kabinetis koos uuemate tehniliste vidinatega? Lisaks on veel sageli tugipersonali rohkem ja rollid selgemad. Töö justkui lihtsam ja puhtam. Politsei joodikuid või kiirabi täisid täis ja “täiskustud” patsienti ju sinna ei vii :)
Mul aga näiteks harvikahiguse ja siirikpatsiendina on mure. Mis siis saab kui need vähesed arstid, kes tegelevad eriti keeruliste juhtumitega ka kõik eratervishoidu ära lähevad? Praktika näitab, et näiteks lastepsühhiaatrid on Tallinnas niimoodi kõik juba ära läinud ja erameditsiinisüsteemis ei jaksa kõik lapsevanemad oma lapsi ravida. Järjekorrad veel lisaks.
Avatakse, et PÄRIS arst 100% süsteemist ära ei lähe, sest tal hakkab "tavaliste" juhtumitega igav. Mina sellele küll ei panustaks. Praeguses olukorras on päris tore kui üldse pole, vähemalt tööl, põnev. Lisaks on uued - noored tervishoiutöötajad muutunud mõistlikumaks, nad ei taha ja ei tee enam ületööd.
Ühtlasi tundub mulle mõte "toksiline töökeskkond on peamine miks minnakse tööle erasse. Tehtagu siis see korda, siis ei minda ära", täiesti mõttetu:) Jah, päriselt võib see eraettevõtluses toimida, kuid sellises mahus süsteemis, mida RIIK peaks korraldama Eesti inimeste jaoks, see nii lihtne nüüd ka pole. Organisatsioonikultuuri ning hoiakutega tuleb muidugi tegeleda, kuid loota vaid eratervishoiu mõjul selle muutumisele, ei ole mõistlik.
Endiselt on Eestis läbi rääkimata - milline on eratervishoiu roll ja kaugele me turumajandusega tervishoius ikka jõuame. Täiesti tabu on omaosaluse ja oma tervise eest vastutamise arutelud. Aastaid on arutatud EMOdes sotsiaalprobleemide ja “roheliste” patsientidega tegelemise üle aga ühtki "ust" pole suletud ning kõik lohiseb samamoodi edasi. Me kõik teame, et inimesi pole piisavalt, aga keerame vinti ikka juurde. Isegi 2026 aasta õdede väljaõppe arvude kokkulepet veel pole!
Meil on valminud haiglavõrgu ja esmatasandi tervishoiu arengukavad, kohe valmivad kiirabi arengusuunad - KUID kus on tervikpilt kuidas üksikud osad koos toimivad? Ja kuidas päriselt oleks patsiendid hoitud, et kes terviskpilti hoiab ning selle arendamise eest päriselt vastutab?
Mina isiklikult loodan, et osa nendest vastustest jõuab koalitsiooni reformiplaanidesse aga eks elame - näeme.
Lisa kommentaar