TERE - väike sõna, suur tähendus
–
Tervishoiuasutustes käin ma endiselt sageli, nii enda kui teiste pärast. Ja ausalt - mind tõeliselt häirib sõna "Tere" defitsiit.
Astudes osakonda, ütlen ise tere. Astudes palatisse, ütlen ise tere. Astudes registraatorist mööda, ütlen ise tere. Hea kui keegi teretab vastu aga esimesena kuuleb tervishoiuasutuse töötajalt teretamist äärmiselt harva.
Palatis olles astub sageli sisse isik, kes riietuse järgi võiks olla ilmselt tervishoiutöötaja. Täpselt muidugi aru ei saa, sest peale tere defitsiidi ei tutvusta sisseastuja end sageli või siis teeb seda nii kiirelt ja pobisedes, et mitte keegi ei saa mitte kedagi aru. Hullem variant on veel see, et meie tervishoiutöötajad sageli ei austa iseenneast ja ei nimetagi üldse enda nime. Sageli öeldakse a la mina olen assistent, mina olen õde, mina olen põetaja jne. Arstid armastavad ennast rohkem aga nende nimi läheb esimese hooga kõrvust mööda, sest nad tulevad sellise infoga, mida on rohkem vaja meelde jätta kui arsti nime. Tõsi, kui juba mitu korda käivad, siis saab selle vähemalt selgeks.
Viimasel ajal on moodi läinud igasugustel turvakaalutlustel uste sulgemine ja avamine kaardiga, AGA ... Millised need kaardid on ja kus töötajad neid kannavad? Sage on vaatepilt, kus kaart ripub kaelas või on rinnas kinnitatud selliselt, et protseduuri käigus kõigub kahtlaselt protseduuri kohal. Lisaks ei ole võimalik liikuvalt sildilt lugeda ka inimese nime. Ohtlik anti- ja aseptika kohalt ning ebamugav ka patsiendile.
Väikestest muutustest ja muudatustest algab kõik, seega mõni konkreetne samm, mis muudab patsiendi turvatunnet tervishoiuasutuses, tõstab meie enda töökeskkonnas töökultuuri ja mõjub üleüldiselt viisakalt:
1. TERETAME kõiki ja igas olukorras
2. TUTVUSTAME ENNAST kõva ja selge häälega, korduvalt ja näitame samal ajal patsiendile enda nimesilti - eriti tähelepanelikult siis kui kohtume patsiendiga esimesel korral
3. Vahetame rippuvad kaelasildid ikka kitli rinnal paiknevate siltide vastu välja või õmbleme nimed tööriietele :)
Austame patsiendi privaatsust, arvestame tema hirmudega ning ebamugavustundega võõras keskkonnas, tundmatu ees. Alati on haiglas üheaegselt ka pisut õudne, sest patsient ei tea mida täpselt tehakse, kas see on valus ja kaua see aega võtab. Tema ootab konkreetseid vastuseid, mida tervishoiutöötaja sageli anda ei saagi. Küll aga saame patsiendi olemis teha turvalisemaks, hubasemaks ning meeldivamaks, olles ise selle loojaks.
Alustame lihtsatest asjadest TERE ja oma nimest!
Palatis olles astub sageli sisse isik, kes riietuse järgi võiks olla ilmselt tervishoiutöötaja. Täpselt muidugi aru ei saa, sest peale tere defitsiidi ei tutvusta sisseastuja end sageli või siis teeb seda nii kiirelt ja pobisedes, et mitte keegi ei saa mitte kedagi aru. Hullem variant on veel see, et meie tervishoiutöötajad sageli ei austa iseenneast ja ei nimetagi üldse enda nime. Sageli öeldakse a la mina olen assistent, mina olen õde, mina olen põetaja jne. Arstid armastavad ennast rohkem aga nende nimi läheb esimese hooga kõrvust mööda, sest nad tulevad sellise infoga, mida on rohkem vaja meelde jätta kui arsti nime. Tõsi, kui juba mitu korda käivad, siis saab selle vähemalt selgeks.
Viimasel ajal on moodi läinud igasugustel turvakaalutlustel uste sulgemine ja avamine kaardiga, AGA ... Millised need kaardid on ja kus töötajad neid kannavad? Sage on vaatepilt, kus kaart ripub kaelas või on rinnas kinnitatud selliselt, et protseduuri käigus kõigub kahtlaselt protseduuri kohal. Lisaks ei ole võimalik liikuvalt sildilt lugeda ka inimese nime. Ohtlik anti- ja aseptika kohalt ning ebamugav ka patsiendile.
Väikestest muutustest ja muudatustest algab kõik, seega mõni konkreetne samm, mis muudab patsiendi turvatunnet tervishoiuasutuses, tõstab meie enda töökeskkonnas töökultuuri ja mõjub üleüldiselt viisakalt:
1. TERETAME kõiki ja igas olukorras
2. TUTVUSTAME ENNAST kõva ja selge häälega, korduvalt ja näitame samal ajal patsiendile enda nimesilti - eriti tähelepanelikult siis kui kohtume patsiendiga esimesel korral
3. Vahetame rippuvad kaelasildid ikka kitli rinnal paiknevate siltide vastu välja või õmbleme nimed tööriietele :)
Austame patsiendi privaatsust, arvestame tema hirmudega ning ebamugavustundega võõras keskkonnas, tundmatu ees. Alati on haiglas üheaegselt ka pisut õudne, sest patsient ei tea mida täpselt tehakse, kas see on valus ja kaua see aega võtab. Tema ootab konkreetseid vastuseid, mida tervishoiutöötaja sageli anda ei saagi. Küll aga saame patsiendi olemis teha turvalisemaks, hubasemaks ning meeldivamaks, olles ise selle loojaks.
Alustame lihtsatest asjadest TERE ja oma nimest!
Lisa kommentaar