Homme lähen ma matusele
–
Vahest mulle tundub, et inimesed elavad nagu surematud. Kuid just sellistel hetkedel, kui Sa ennast surematuna tunned, tuletab surm ennast meelde...
Kohtusin Taimoga tänu kopsude siirdamisele. Mina olin uued kopsud juba saanud ja Taimo alles sai diagnoosi, mis viis ta siirdamisnimekirja. Saime kiirelt kontakti ja loodan siiralt, et sain talle kogu sellel teekonnal toeks olla. Taimo lootus vaatas aastate taha ja plaanid olid tehtud pika pensionipõlve pidamiseks. Saatus otsustas siiski teisiti.
Inimene, kellel on parandamatu haigus, nagu minul ja temal - on emotsionaalselt haavatav, vajab tuge, julgustust, lootust väga ootamatutel hetkedel ja rohkem kui me sageli arvata oskame. Sellistel inimestel võib olla ühel hetkel peal elutüdimus ja soov alla anda, eriti kui tervis hooti kiiresti halveneb, samal ajal aga ka tohutu elujanu ja usk paremasse homsesse.
Inimestena tahaksime teada tulevikku aga kardame seda näha. Me tahaksime näha selget sihti. Kui me endale selle eesmärgi võtame, siis tihti unutsame elada päevas. Mõtleme, et küll jõuab. Elu tuletab veelkord meelde - ei jõua. Igas päevas on elu ja sellest saab võtta vaid maksimumi. Homme ei pruugi sa enam maksimumi jõuda. Taimo tegutses igas päevas, isegi siis kui ta vaatas tulevikku.
Siirikud - nagu me oleme, on surmaga silmitsi seisnud ja esimesel korral surma seljatanud. Me kõik teame, et surm on olemas. Me oleme enamasti läbi mõelnud, mis saab pärast. Me oleme enamasti oma lähedasi püüdnud ette valmistada ja me teame, et lähedastel on pärast raske. Me kardame surra halvasti st valudes ja üksi. Me samas ei taha kannatusi oma perele ja tahaksime kiirelt minna, kui juba on minek. Me ei taha olla koormaks. Me isegi ei taha eriti vinguda, kui meil on kehv päev. Ja neid on ... Me tahaksime rohkem jõuda kui me pärisel jõuame.
Aitäh Taimo, et sa olid! Aitäh, et ma sain maitsta Sinu tehtud šašlõkki ja näha Teie suveterassilt merd. Aitäh, et rääkisime asjadest, mis meil südamel ja kartustest, mida vaid meie jagasime. Usun, et Sa nautisid juurde saadud aastaid. Ja nagu Sa lõpus ütlesid - Sa oled valmis lahti laskma ning ei karda enam ...
Kerget hingamist Sulle pilvepiirile!
Jaksu kõigile siia jääjatele.
Inimene, kellel on parandamatu haigus, nagu minul ja temal - on emotsionaalselt haavatav, vajab tuge, julgustust, lootust väga ootamatutel hetkedel ja rohkem kui me sageli arvata oskame. Sellistel inimestel võib olla ühel hetkel peal elutüdimus ja soov alla anda, eriti kui tervis hooti kiiresti halveneb, samal ajal aga ka tohutu elujanu ja usk paremasse homsesse.
Inimestena tahaksime teada tulevikku aga kardame seda näha. Me tahaksime näha selget sihti. Kui me endale selle eesmärgi võtame, siis tihti unutsame elada päevas. Mõtleme, et küll jõuab. Elu tuletab veelkord meelde - ei jõua. Igas päevas on elu ja sellest saab võtta vaid maksimumi. Homme ei pruugi sa enam maksimumi jõuda. Taimo tegutses igas päevas, isegi siis kui ta vaatas tulevikku.
Siirikud - nagu me oleme, on surmaga silmitsi seisnud ja esimesel korral surma seljatanud. Me kõik teame, et surm on olemas. Me oleme enamasti läbi mõelnud, mis saab pärast. Me oleme enamasti oma lähedasi püüdnud ette valmistada ja me teame, et lähedastel on pärast raske. Me kardame surra halvasti st valudes ja üksi. Me samas ei taha kannatusi oma perele ja tahaksime kiirelt minna, kui juba on minek. Me ei taha olla koormaks. Me isegi ei taha eriti vinguda, kui meil on kehv päev. Ja neid on ... Me tahaksime rohkem jõuda kui me pärisel jõuame.
Aitäh Taimo, et sa olid! Aitäh, et ma sain maitsta Sinu tehtud šašlõkki ja näha Teie suveterassilt merd. Aitäh, et rääkisime asjadest, mis meil südamel ja kartustest, mida vaid meie jagasime. Usun, et Sa nautisid juurde saadud aastaid. Ja nagu Sa lõpus ütlesid - Sa oled valmis lahti laskma ning ei karda enam ...
Kerget hingamist Sulle pilvepiirile!
Jaksu kõigile siia jääjatele.
Lisa kommentaar