Siiratud kopsudega inimene ja tema keha
–
Kiire tagasivaade sinna kust eelmine aasta algas...
Haiguslehel olles, taastudes ning lumeinglit tehes.
Tundes ja tunnetades maailma nii nagu mitte kunagi varem.
Aasta lahkus ennast unustades tantsides, algas pilatest tehes.
Haiguslehel olles, taastudes ning lumeinglit tehes.
Tundes ja tunnetades maailma nii nagu mitte kunagi varem.
Aasta lahkus ennast unustades tantsides, algas pilatest tehes.
Aastat jääb iseloomustama kontrastide rohkus.
Paari järgmise postitusega teen kiire kokkuvõtte kuidas päriselt kulgeb ...
Paari järgmise postitusega teen kiire kokkuvõtte kuidas päriselt kulgeb ...
Päris kummaline on mõelda, et vaid nädalake peale siirdamist tundsin ma äkki taas lõhna. Ning minu tugev lõhnatundlikkus on selliseks jäänudki. Kõik asjad kas lõhnavad või haisevad. Igal inimesel on minu jaoks selline teistmoodi, omapärane lõhn, mida ma tunnen. Mõnel puhul teravamalt ja painavamalt, mõnel puhul vaid korraks a la nentides fakti ... tema lõhnab siis niimoodi. Mõni inimene lõhnab nii, et tahaks tema ümbert kinni võtta ja nina tema sisse panna ning väga sügavalt hingata :)
Hingamine on üks kummaline asi. Tavapäraselt me seda ju ei märka. Kui märkame, siis on sageli miskit viga. Olete küll kuulnud väljendit mul on raske hingata, ma ei saa sügavalt hingata mul on valus jne. Tavaliselt võetakse seda kui mingit mööduvat nähtust. Kui nii on olnud aga pikalt ja see muutub tavaliselt, siis sa lõpuks ei märka enam ka seda kui raske see päriselt on. Nüüd märkan ma iga väiksematki muutust. Minu keha ütleb mulle tegelikult väga täpselt millal ma peaksin näiteks rohkem puhkama. Usun, et keha ütles seda ka varem, aga minul polnud aega kuulata. Nüüd hingan ma teadlikult ja kuulen kuidas minu kopsud seda naudivad.
Maitsetega on keerulisem. Alguses tundsin kuidas ma lõhnasin ravimite järele ning maitsesin ka samamoodi. Nüüd on keha ravimikokteiliga harjunud, või ei, leppinud. Ja ma lõhnan juba enda moodi :) Samas on uskumatu kuidas suurepärase lõhnataju ja keskmise maitsetundlikkusega, kaob vahel ära isu. Vahel mu keha nõuab mingit konkreetset sööki. Samas annab mu keha väga konkreetselt märku kui miskit talle ei sobi. Vahel tahab keha rohkem süüa aga lihtsalt ei saa. Kõht peab mitme ravimi võtmiseks olema lihtsalt tühi.
Kõik muud vaevad, mis enamuses põhjustatud kehale ravimite kõrvaltoimetest, on muutunud teisejärguliseks, talutavaks või minu enda poolt pisut reguleeritavaks :) Mõnel päeval pole kõik see küll talutav aga üldiselt... Minu keha kuulab mind ja mina teda. Mega lahe!
ps. pildi autor Oliver Tomson
Hingamine on üks kummaline asi. Tavapäraselt me seda ju ei märka. Kui märkame, siis on sageli miskit viga. Olete küll kuulnud väljendit mul on raske hingata, ma ei saa sügavalt hingata mul on valus jne. Tavaliselt võetakse seda kui mingit mööduvat nähtust. Kui nii on olnud aga pikalt ja see muutub tavaliselt, siis sa lõpuks ei märka enam ka seda kui raske see päriselt on. Nüüd märkan ma iga väiksematki muutust. Minu keha ütleb mulle tegelikult väga täpselt millal ma peaksin näiteks rohkem puhkama. Usun, et keha ütles seda ka varem, aga minul polnud aega kuulata. Nüüd hingan ma teadlikult ja kuulen kuidas minu kopsud seda naudivad.
Maitsetega on keerulisem. Alguses tundsin kuidas ma lõhnasin ravimite järele ning maitsesin ka samamoodi. Nüüd on keha ravimikokteiliga harjunud, või ei, leppinud. Ja ma lõhnan juba enda moodi :) Samas on uskumatu kuidas suurepärase lõhnataju ja keskmise maitsetundlikkusega, kaob vahel ära isu. Vahel mu keha nõuab mingit konkreetset sööki. Samas annab mu keha väga konkreetselt märku kui miskit talle ei sobi. Vahel tahab keha rohkem süüa aga lihtsalt ei saa. Kõht peab mitme ravimi võtmiseks olema lihtsalt tühi.
Jaksu ronida, kõndida, trenni teha või kuidagi muudmoodi liikuda on rohkem kui viimasel viiel aastal. Seda tuleb endale ikka vahel veel meelde tuletada. Kehagi on vahepeal kahtlev. Imestust on jagunud iseenda üle terveks aastaks ning ilmselt edaspidigi. Kui aasta tagasi oli käsi raske üle pea sirutada, siis praegu saab pilateses seda teha koos raskustega. Noh jah, mitte alati. Vahel on haav sõnakuulmatu ;) Kui suvelgi veel tõmbasid sääred kiires kõnnis krampi, siis nüüd pole 5 kilomeetrit küll mingi probleem.
Kõik muud vaevad, mis enamuses põhjustatud kehale ravimite kõrvaltoimetest, on muutunud teisejärguliseks, talutavaks või minu enda poolt pisut reguleeritavaks :) Mõnel päeval pole kõik see küll talutav aga üldiselt... Minu keha kuulab mind ja mina teda. Mega lahe!
ps. pildi autor Oliver Tomson
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 4