Siiratud kopsudega inimene ja tema meel
–
Meel ja meeleolu. Vaimne tervis.
Need on pisut keerulisemad ja peenemad kui lihtsalt keha. Olles muidu ka emotsionaalne inimene, kuid õppinud oma ametites seda mitte alati välja näitama, on aasta olnud...
Keeruline - kõigepealt seetõttu, et keha ja meel püüavad hakkama saada uue olukorraga. Keemiakogusega kehas, mis võib ka meeled krussi keerata. Seejärel päriselt muutunud olukord - arutelu mida sa tohid ja mida ei tohi, mida sa jaksad ja tahad teha proovida ning mida sa siis lõpuks teed, harjumuspärast asjade tegemata jätmine või ümberharjumine. Algus oli ikka mega raske. Ravimikoguste vähenemisega on asi juba lihtsam.
Igal juhul saan väga hästi aru inimestest, kellel selle kõige tagajärjel tekib depressioon. Alustuseks ... Leppimine olukorraga, et on neid asju mida sa enam mitte kunagi teha ei saa!!! Ja uskuge mind, sel hetkel endale öelda a la sa oled vähemalt elus... on mõttetu. See on üldse kõige mõttetum väljend, mida inimesed armastavad sulle öelda kui sa kirjeldada mingit muutunud olukorda. Krt võtaks, sel hetkel kui tunned, et "maailmal pole enam maitset" ja "minu lemmiktegevused on minu jaoks lõppenud", siis kui su peas on ebaratsionaalne appikarje, siis tuleb vastata reaalselt!. Näiteks - tunne: issand kui kohutav, ma ei saa enam kunagi SPAsse minna. Siis õige vastus on: jumal tänatud, et sul on kodus vann :) Mitte kuidagi ei lohuta sel momendil, et keegi püüab sulle suurt pilti näidata ning öelda filosoofiliselt midagi kena või imestada, et millisest mõttetust asjast sa küll puudust tunned. Inimese enda jaoks pole ükski tema mõte mõttetu.
Oluline pole see kuidas TEIE sel hetkel üht konkreetset asja suures pildis näete. Oluline, et inimese jaoks on see üks asi sel hetkel katastroof ning sellega tuleb tegeleda kohe. Ja ainult selle väikese asjaga. Mitte suure pildiga.
Õnneks ma mõistan, et see kõik mis vahel mõtetes toimub, on päriselt loomulik - seda tänu sellele, et olen nüüd paberitega kogemusnõustaja! Tõsiselt, läbi selle teekonna õppisin ikka iseenda kohta palju. Ka sellist mida ilmselt teadsin aga ei teadvustanud. Kogemusnõustaja tunnistus on nüüd käes. Selleks, et saada heaks, on muidugi praktikat vaja. Loodan, et 2020 aitab mul teisi veel rohkem aidata! Usun, et kopsusiirdamist vajab, ootavad või läbivad inimesed ja nende lähedastest vähemalt osa, vajavad sellist tuge. Ja et nii õnnestuks nii mõnigi depressiooni alge peatada!
Igal juhul saan väga hästi aru inimestest, kellel selle kõige tagajärjel tekib depressioon. Alustuseks ... Leppimine olukorraga, et on neid asju mida sa enam mitte kunagi teha ei saa!!! Ja uskuge mind, sel hetkel endale öelda a la sa oled vähemalt elus... on mõttetu. See on üldse kõige mõttetum väljend, mida inimesed armastavad sulle öelda kui sa kirjeldada mingit muutunud olukorda. Krt võtaks, sel hetkel kui tunned, et "maailmal pole enam maitset" ja "minu lemmiktegevused on minu jaoks lõppenud", siis kui su peas on ebaratsionaalne appikarje, siis tuleb vastata reaalselt!. Näiteks - tunne: issand kui kohutav, ma ei saa enam kunagi SPAsse minna. Siis õige vastus on: jumal tänatud, et sul on kodus vann :) Mitte kuidagi ei lohuta sel momendil, et keegi püüab sulle suurt pilti näidata ning öelda filosoofiliselt midagi kena või imestada, et millisest mõttetust asjast sa küll puudust tunned. Inimese enda jaoks pole ükski tema mõte mõttetu.
Peale siirdamist, haiglas olles mõtlesin ma õudusega kuidas pean ülejäänud elu elama iga päev ühel ja samal kellaajal ärgates, et ravimeid õigeaegselt võtta. Palatist astus läbi psühholoog, kes ütles: ei sa ei pea, sul on lihtsalt võimalus. Ma ütlesin selle peale: jah ma tean. Aga päriselt ma seda siis veel ei uskunud, sest sel hetkel oli see just see asi maailma lõpp. Nüüd muidugi on täitsa okey aga enne kella ma ikka veel regulaarselt ise ei ärka ;)
Oluline pole see kuidas TEIE sel hetkel üht konkreetset asja suures pildis näete. Oluline, et inimese jaoks on see üks asi sel hetkel katastroof ning sellega tuleb tegeleda kohe. Ja ainult selle väikese asjaga. Mitte suure pildiga.
Õnneks ma mõistan, et see kõik mis vahel mõtetes toimub, on päriselt loomulik - seda tänu sellele, et olen nüüd paberitega kogemusnõustaja! Tõsiselt, läbi selle teekonna õppisin ikka iseenda kohta palju. Ka sellist mida ilmselt teadsin aga ei teadvustanud. Kogemusnõustaja tunnistus on nüüd käes. Selleks, et saada heaks, on muidugi praktikat vaja. Loodan, et 2020 aitab mul teisi veel rohkem aidata! Usun, et kopsusiirdamist vajab, ootavad või läbivad inimesed ja nende lähedastest vähemalt osa, vajavad sellist tuge. Ja et nii õnnestuks nii mõnigi depressiooni alge peatada!
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 2