Segadus või arutelu?

Mulle isiklikult tundub, et ajakirjandus tekitab rohkem paanikat kui arusaamist. Uurivat ajakirjandust jääb justkui järjest vähemaks. Varasemalt on olnud pigem ikka mure, et "kust need uued seadused" nüüd välja hüppasid, nüüd on jälle probleem "et justkui vaieldakse liiga palju".

Kas pole mitte nii, et vaidlustest sünnib tõde?

Minu arusaamise kohaselt on arutelud, isegi tulised arutelud, oluliselt paremad, kuid vaikiv kokkulepe. Juhina hindasin kõrgelt eriarvamusi, mitte lihtsalt vastuvõtmist või vaikivalt nõustumist. Olen kuulanud ikka endast targemaid ja leidnud erinevaid kompromisse. Muidugi võib olla "kõrvalt vaadates" raske ja tihti tajutakse ka emotsionaalseid arutelusid kuidagi "tigedatena". Sageli on aga tegemist pigem emotsionaalse teemaga konkreetse inimese vaates, kellel võib jääda märkamata tervikpilt või siis hoopiski vastupidi. Osa inimestest näeb tervikut, kuid ei oska välja tuua konkreetseid probleeme ja nende lahendusi. Erineva kogemuse, erineva eaga inimestel on erinev kriisilahendusmehhanism.

Hea on ennast testida - astu korraks kõrvale ja vasta - miks sind emotsioonaalsed arutelu häirivad? Need on olulised, need on head. Oluline, et vaieldakse sisu, mitte inimeste üle.

Inimesed pole harjunud emotsionaalseid arutelusid pidama, inimesed pole harjunud ka kirglikke poliitikuid nägema ja peavad iga tulist vaidlust pigem probleemiks. KUID me saame  uusi oskuseid õppida, me saame proovida midagi uut, sest arutelud on head!