Riigikogulane - haritud haritlane?

Ülikooli rektorilt nõutakse seaduse järgi doktorikraadi ning  professori kogemust ehk siis otsitakse teadlast.  Teadlasetööks aga ühel valitud, tõsisel rektoril enam aega ei jää. Kaks hooaega rektorina ja Eesti teadus on kaotanud teadlase? Teadusesse tagasiminek on raske, kuid loomulikult võimalik. Usk selle õigsusesse, et ülikooli peab juhtima valima eduka teadlase, on tugev. Eeldatakse, et vaid nii suudab rektor olla tõsiseltvõetav oma kolleeg ülikoolis. Ülikooliseadus sätestab, et rektor saab olla valitud  kaks järjestikust valimisperioodi. Miks mitte kauem? Mõned seletavad seda juhiks olemise väsimuse, stagneerumise, võimaliku korruptsiooniohu suurenemise või lihtsalt sellega, et ka teised tahavad karjääri teha.

Paljudes riigiametites tippu tõusmiseks peab olema juhil ette näidata vähemalt magistrikraad ning  töökogemus, mitte ainult vastavas valdkonnas, vaid sageli ka juhtimiskogemus. Presidendikandidaatide puhul loeme oluliseks ka vanuse ehk elukogemuse. Erasektoris asjad nii rangelt reglementeeritud pole.  Loeme lugusid ettevõtluses edukatest, kel kesk- või põhihariduse omandamisega senine haridustee lõppes. Kindlasti pole see iseenesest halb. Samas, Eesti haridussüsteemis, Euroopas ja kõiksugu raportites loetakse oluliseks vähemalt mingiski valdkonnas kutse omandamine. Elukestvast õppest rääkimata. Jah, üha enam räägime ka õppes varasematest töö ja õpikogemustest ning vähemalt püüame võrdsemaid võimalusi luua nendele, kes koolitee erinevates astmetes katkenud.

Riigikogu kandidaatidelt ootame me aga eelkõige lihtsalt valmisolekut kandideerimiseks. Haridusnõuet pole,  mingisugune töökogemus võiks teoreetiliselt ju tulla kasuks, kuid valdkonna spetsialistiks olemist ei nõua kandidaatilt keegi. Poliitikuks võid kandideerida kümneid kordi ehk kui oled tegija, siis töö võib olla eluaegne. Miks on nii, et oleme kehtestanud nõuded ametites, kus eelarve, käive ja valdkond on kitsamad kui Eesti riigil? Miks olla nõudlik seal kus ehk saab isegi kehvema hariduse, kuid suuremate kogemustega hakkama, kuid Riigikogus, kus kogemused ja haridus võiksid tunduda hädavajalikud, meil nõudeid praktiliselt pole?

Olen kaugel sellest, et nimetada mõnd diplomit ülemuslikuks. Kogemused, haritus, viisakus, austus enda ja teiste vastu on kindlasti äärmiselt olulised. Kuidas siis ikkagi on haridust tõendava dokumendiga? Usun, et see näitab kindlasti inimese õppimisvõimet. Mida kõrgem haridus omandatud, seda parem peaks olema ka analüüsi- ja uurimisvõime, oskus nii arutlemiseks kui kaalutletud otsuste tegemiseks. Haritus võib olla põhimõtteliselt olulisem kui haridus. Ometi jäävad viisakus, väljapeetus ja argumentatsioon viimasel ajal poliitikas järjest enam tagaplaanile.  

Olen nõus, et ajalugu on tähtis. Kuid olen samas veendunud, et siin ja praegu on tähtsam. Olles kinni ajaloos ja mitte sellest õppides, ei saa me vaadata tulevikku. Täna, siin ja praegu peab andma meile võtme tulevikuks. Kui räägime hariduse tähtsusest ja muretseme Eestis vähese elukestva õppe võimalikkuse üle, siis peaksime alustama sellest, et rahvasaadik on eeskujuks. Riigikogulase haridustase, elu – ja töökogemus on olulised. Need on väärtused, kui soovime tarka riiki, uusi lahendusi, perspektiivi ja Eesti kestvust.

Ja ehk võiksime mõelda ka sellele, et kas eluaegne poliitik on meile parim variant või piisaks ka Riigikogus olijatele kahest hooajast?