Powerit oli aga point?
–
Suvepuhkuselt naastes tundub alati, et maailm on justkui üles keeratud. Tempo muutub üleöö tormakaks. Kõigil on midagi vaja. Ja siis saabub esimene september.
Seekord kiirendas tempot juba kuulsaks saanud raport, mille kirjapanija Okk.
Salajasest nn tellitud raportist räägiti juba jupp aega tagasi. Esimesed vihjed tehti suve alguses. Raportit lugedes pettusin. Ootasin analüüsi, mitte teiste lugude põhjal valminud arvamust, kirjapandud mõtteterade jada.
Kogemusi oli tõesti kogutud (intervjuud, ajakirjanduslikud artiklid), eelnevaid raporteid loetud (OECD jms) AGA lõpp kokkuvõttes - powerit justkui oli, aga point jäi puudu. Vähemalt minu jaoks.
Eestis nii nagu ka mujal Euroopas on arendatud kõrgharidust kahe võrdse ja paralleelse alussambana - bakalaureus ja rakenduskõrgharidusega. Võrdsustamiseni oleme jõudnud kümne aastaga ehk nüüd on tõesti võimalik (mõlemast õppest) otse jätakata haridusteed magistriõppes.
Raportis pole sellest rakenduskõrghariduse poolest aga üldse juttu. Läbiv joon on seotud (asutuste) suuruse ja suuruse tõttu tekkivate plussidega. Väiksus on raporti järgi pigem patt. Rakenduskõrgharidust see raport lihtsalt ei sisalda, rääkimata spetsialiseerunud kõrgkoolide osast Eesti haridussüsteemis või tööturu vajaduste täitmisel.
Praktika näitab, et mudel mis töötab hästi suur-riigis, ei pruugi üldse töötada väikeriigis. Mõtlen siinkohal tasulist või nn laenuna saadavat kõrgharidust.
Rakenduskõrghariduse arendamisse on aga ühtlaselt panustanud nii suured kui väikesed, rikkad ja vaesed (riigid). Mõistetud on, et tööturule kiiresti reageeriva, paindliku õppe korraldamisel on rakenduskõrharidusel oluline roll. Nii mõnigi võib siinjuures mõelda, et rakenduskõrgharidus saab tulla ju ka ülikoolist ... Põhimõtteliselt küll, aga -
Minu 15 aastane kogemus koolijuhina ütleb, et Eestis on siiani väike suutnud rohkem, vähemalt õppetegevuses ja ka selle kvaliteedis. Ülikool muudab oma struktuuri ja toimivaid mehhanisme iga 5-7 aasta järel (sunnitud olukorras ehk 2 korda kiiremini). Rakenduskõrgkoolis võib struktuuri ning otsustusprotsesse, muuta aastaga, näiteks õppekavade muutusi ja muudatuste elluviimist võrreldes saab sellele kinnitust.
Tööandjad hindavad tänaste rakenduskõrgkoolide lõpetajaid. Rakenduskõrgkoolid monitoorivad oma lõpetajate erialast tööhõivet, väljalangevust, edasiõppimist, eriala arendamist jms ning on saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Eesti vajab massiliselt tervishoiutöötajaid - õdesid, ämmaemandaid, radioloogiatehnikuid, bioanalüütikuid - kelle õpetamine toimub spetsialiseerunud rakenduskõrgkoolis. Esimene eesmärk on täita Eesti tööjõu vajadusi! Probleeme näiteks praktika korraldamisega ei laheda ühegi ülikooliga liitumine.
Okk rõhutab valikute tegemise tähtsust: "Õigete valikute tegemine eeldab, et arengueesmärgid ja vajadused on selged, kõrgaharidus- ja teadusasutustel on olemas mehhanismid, mis ühendavad neid majanduse ja ühiskonnaga". Võin puhtsüdamlikult kinnitada, et just nii see Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on!
Kui Okk või keegi teine, tõestab ära finantsprojektsiooniga kogu liitumise sisulise mõtte a la et Eesti tõesti muudmoodi hakkama ei saa ... siis hakkan ise HTMis tegutsema ja projektijuhina ülikoole liitma:) Bac ja rak tasemel peab Eesti tööturu vajadus olema esimene eesmärk, magistritasemelt alates võiksime rääkida eesmärkidest rahvusvahelises konkurentsis.
Praegu olen selle poolt, et rakenduskõrgharidus Eestis on hädavajalik ja enne liitumisi peaks selge olema, mis eesmärgil me seda kõike teeme.
Salajasest nn tellitud raportist räägiti juba jupp aega tagasi. Esimesed vihjed tehti suve alguses. Raportit lugedes pettusin. Ootasin analüüsi, mitte teiste lugude põhjal valminud arvamust, kirjapandud mõtteterade jada.
Kogemusi oli tõesti kogutud (intervjuud, ajakirjanduslikud artiklid), eelnevaid raporteid loetud (OECD jms) AGA lõpp kokkuvõttes - powerit justkui oli, aga point jäi puudu. Vähemalt minu jaoks.
Eestis nii nagu ka mujal Euroopas on arendatud kõrgharidust kahe võrdse ja paralleelse alussambana - bakalaureus ja rakenduskõrgharidusega. Võrdsustamiseni oleme jõudnud kümne aastaga ehk nüüd on tõesti võimalik (mõlemast õppest) otse jätakata haridusteed magistriõppes.
Raportis pole sellest rakenduskõrghariduse poolest aga üldse juttu. Läbiv joon on seotud (asutuste) suuruse ja suuruse tõttu tekkivate plussidega. Väiksus on raporti järgi pigem patt. Rakenduskõrgharidust see raport lihtsalt ei sisalda, rääkimata spetsialiseerunud kõrgkoolide osast Eesti haridussüsteemis või tööturu vajaduste täitmisel.
Praktika näitab, et mudel mis töötab hästi suur-riigis, ei pruugi üldse töötada väikeriigis. Mõtlen siinkohal tasulist või nn laenuna saadavat kõrgharidust.
Rakenduskõrghariduse arendamisse on aga ühtlaselt panustanud nii suured kui väikesed, rikkad ja vaesed (riigid). Mõistetud on, et tööturule kiiresti reageeriva, paindliku õppe korraldamisel on rakenduskõrharidusel oluline roll. Nii mõnigi võib siinjuures mõelda, et rakenduskõrgharidus saab tulla ju ka ülikoolist ... Põhimõtteliselt küll, aga -
Minu 15 aastane kogemus koolijuhina ütleb, et Eestis on siiani väike suutnud rohkem, vähemalt õppetegevuses ja ka selle kvaliteedis. Ülikool muudab oma struktuuri ja toimivaid mehhanisme iga 5-7 aasta järel (sunnitud olukorras ehk 2 korda kiiremini). Rakenduskõrgkoolis võib struktuuri ning otsustusprotsesse, muuta aastaga, näiteks õppekavade muutusi ja muudatuste elluviimist võrreldes saab sellele kinnitust.
Tööandjad hindavad tänaste rakenduskõrgkoolide lõpetajaid. Rakenduskõrgkoolid monitoorivad oma lõpetajate erialast tööhõivet, väljalangevust, edasiõppimist, eriala arendamist jms ning on saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Eesti vajab massiliselt tervishoiutöötajaid - õdesid, ämmaemandaid, radioloogiatehnikuid, bioanalüütikuid - kelle õpetamine toimub spetsialiseerunud rakenduskõrgkoolis. Esimene eesmärk on täita Eesti tööjõu vajadusi! Probleeme näiteks praktika korraldamisega ei laheda ühegi ülikooliga liitumine.
Okk rõhutab valikute tegemise tähtsust: "Õigete valikute tegemine eeldab, et arengueesmärgid ja vajadused on selged, kõrgaharidus- ja teadusasutustel on olemas mehhanismid, mis ühendavad neid majanduse ja ühiskonnaga". Võin puhtsüdamlikult kinnitada, et just nii see Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on!
Kui Okk või keegi teine, tõestab ära finantsprojektsiooniga kogu liitumise sisulise mõtte a la et Eesti tõesti muudmoodi hakkama ei saa ... siis hakkan ise HTMis tegutsema ja projektijuhina ülikoole liitma:) Bac ja rak tasemel peab Eesti tööturu vajadus olema esimene eesmärk, magistritasemelt alates võiksime rääkida eesmärkidest rahvusvahelises konkurentsis.
Praegu olen selle poolt, et rakenduskõrgharidus Eestis on hädavajalik ja enne liitumisi peaks selge olema, mis eesmärgil me seda kõike teeme.
Lisa kommentaar