Patsiendikesksus vol 2
–
Meil on eRiik. Eesistumise tuules, kuulsime seda kogu aeg. Ja tõsi ta on, et meil on nii 110% rohkem e-asju kui paljudes nö vanades Euroopa riikides. Tore. Meil on ka TEHIK, mis tegeleb tervise asjadega e-moodi. Lisaks on meil päris tervishoid haiglates, tervisekeskustes, perearsti juures jne. Seal on e-asjadega reaalselt palju kehvemini. Arsti või õe tegevust see "e" veel osaliselt toetab, aga mis toetab patsienti?
Kuuleme ikka ja jälle, et meie erakorralise meditsiini osakonnad on ülekoormatud. Miks? Eelkõige seetõttu, et sinna "lähevad" patsiendid omal jalal, kes võiks mujale jalutada. Teoreetiliselt võiks EMOsse tuua patsiendid kiirabi. Me ei olevat haruldased teiste riikidega võrreldes. Sama probleem kimbutavat haiglaid kõikjal. Tervisekeskuste loomisega loodetakse patsient jalutama suunata ka sinna, kuid aeg näitab. Hetkel on EMO vaid üks jäämäe tippudest.
Räägime, et on vaja inimese terviselugu, mis nö pilves kõikjal kaasas käib. Erinevad spetsialistid saavad seda siis oma pädevuse järgi näha või täita või muuta. Tundub utoopia? Tegelikult liigituvad utoopia alla hoopiski konkreetsete patsientide konkreetsed kogemused. Näiteks kui patsient tunneb end mitmet moodi halvasti ning jõuab mitme arsti külastuse järel LOR vastuvõtule. Öeldakse - vaja mandlid ära lõigata, aeg 2 aasta pärast. Inimene lahkub mornilt, räägib tuttavale, kes omakorda räägib tuttavale, kes helistab otse arstile. Kirjeldab olukorda ja lõikuse aeg leitakse 2 nädala pärast. Miks? Sest arst ütleb "miks pt ei rääkinud kõike seda mulle, mida ta sulle rääkis..." Ometi inimene väidab, et rääkis.
või
inimesel nägemine halveneb, silmaarsti aega pole. Läheb erasse. Arst vaatab ja uurib, nendib KAE. Kogu info, mis peale sellist diagnoosi tuleb on RAHAST. Patsient on šokis ja alles kodus hakkab mõtlema, mis kae? miks kae? kas mõlemas silmas? kui kiire sellega on? kas ma nüüd jääb pimedaks jne jne. Tulemus - inimene paned haiglas juurde uue silmaarsti aja, mis jõuab paraku kätte poole aasta pärast. Nii kaua ta lihtsalt näeb halvasti ja muretseb.
või
patsient tundis ennast halvasti, läks perearsti juurde. Perearst ei osanud midagi arvata, vaid ütles "kui halvemaks läheb, siis pöörduge EMOsse". Päev hiljem kurtis patsient kehva enesetunnet e-kirja teel järgmisele arstile, kes soovitas kohe EMOsse pöörduda. Seega jalutas patsient EMOsse :)
Patsient hakkas TAAS rääkima oma lugu kehvast enesetundest. Seega:
3s kord rääkis ukse kõrval klaasi taga istuvale inimesele
4s kord rääkis EMO jälgimispalatis esimesele küsijale,
5s kord rääkis teisele küsijale
6s kord rääkis protseduuri tegevale arstile
7s kord rääkis osakonnas teda vastu võtnud õele
Ja seda tegi patsient, kes ilmselgelt tundis ennast kehvasti ning ebamugavalt nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Ilmselt mõtles patsient sellele ajal hoopiski - kuidas lähedasi informeerida ja igapäevaelu ümber korraldada.
3 lihtsat viga protsessist tervikuna:
1. piinarikas patsiendile
2. ebaefektiivne töökorraldus ja sellest tulenev raisatud ajakasutus tervishoiutöötajatele
3. erinevad andmed kogutud pt kohta erinevates kohtades ja puudub ülevaade eelnevast
Alustades tagant ettepoole ehk mida saaks teha teisiti:
1. osakonnas võtta põhjaliku anamneesi alles siis kui pt on osakonda nö sisse elanud, õel oleks rohkem aega ehk seda ei pea nö ukselt sisenedes tegema.
2. Info, mida juba "korjati" EMOs peaks vähemalt haigla süsteemis juba selliselt olemas olema, et osakonnas seda lihtsalt täiendatakse. Ühe ja sama küsimuse esitamine patsiendile 3korda ühe tunni jooksul oleks ehk vajalik kui küsimus on patsiendi üldseisundi ja adekvaatsuse hindamisel aga muul juhul (eriti EMO kaudu tulnud isikul) pigem patsiendile piin. Eriti mõttetu on küsida 3 korda milliseid operatsioone teil on olnud või mis kaebustega te täpselt haiglasse pöördusite :)
3. kroonilise diagnoosiga, korduvalt hospitaliseeritud patsiendi puhul võiks ilmuda juba EMO valves oleva ehk esimese isiku ekraanile nb hoiatus
4. inimese terviseloo puhul oleks ka perearsti andmed kättesaadavad EMOs ning pilt koheselt selgem
5. kui nn konsulteerinud arst soovitab minna EMOsse, siis võiks inimese terviselukku samuti ilmuda vastav märge
jne jne jne
Ehk alustagem patsiendist. IT lahendused, mis toidavad arveldamist haigekassa ja haigla vahel, kergendavad kindlasti tervishoiutöötajate tegevust, kuid ei paranda haigete olukorda. Üleüldse, see lõputu arveldamine võtab niigi nappidest tervishoiumeeskonna ressurssidest ära liiga palju aega. Õigesti koostatud ja õigeaegselt esitatud arved haigla poolt haigekassale, ei aita inimese tervenemisele oluliselt kaasa.
Mõlegem välja lahendusi, millest võidab otseselt patsient, nii et tänu nendele lahendustele oleks tervishoiutöötajatel vähem mittemeditsiinilist tegevus ja rohkem aega päriselt kuulamise, arutamise, nõustamise, ravimise, toetamise tegeleda. Nii oleks meil vähemalt lootust, et kord on terveid rohkem kui haigeid.
Räägime, et on vaja inimese terviselugu, mis nö pilves kõikjal kaasas käib. Erinevad spetsialistid saavad seda siis oma pädevuse järgi näha või täita või muuta. Tundub utoopia? Tegelikult liigituvad utoopia alla hoopiski konkreetsete patsientide konkreetsed kogemused. Näiteks kui patsient tunneb end mitmet moodi halvasti ning jõuab mitme arsti külastuse järel LOR vastuvõtule. Öeldakse - vaja mandlid ära lõigata, aeg 2 aasta pärast. Inimene lahkub mornilt, räägib tuttavale, kes omakorda räägib tuttavale, kes helistab otse arstile. Kirjeldab olukorda ja lõikuse aeg leitakse 2 nädala pärast. Miks? Sest arst ütleb "miks pt ei rääkinud kõike seda mulle, mida ta sulle rääkis..." Ometi inimene väidab, et rääkis.
või
inimesel nägemine halveneb, silmaarsti aega pole. Läheb erasse. Arst vaatab ja uurib, nendib KAE. Kogu info, mis peale sellist diagnoosi tuleb on RAHAST. Patsient on šokis ja alles kodus hakkab mõtlema, mis kae? miks kae? kas mõlemas silmas? kui kiire sellega on? kas ma nüüd jääb pimedaks jne jne. Tulemus - inimene paned haiglas juurde uue silmaarsti aja, mis jõuab paraku kätte poole aasta pärast. Nii kaua ta lihtsalt näeb halvasti ja muretseb.
või
patsient tundis ennast halvasti, läks perearsti juurde. Perearst ei osanud midagi arvata, vaid ütles "kui halvemaks läheb, siis pöörduge EMOsse". Päev hiljem kurtis patsient kehva enesetunnet e-kirja teel järgmisele arstile, kes soovitas kohe EMOsse pöörduda. Seega jalutas patsient EMOsse :)
Patsient hakkas TAAS rääkima oma lugu kehvast enesetundest. Seega:
3s kord rääkis ukse kõrval klaasi taga istuvale inimesele
4s kord rääkis EMO jälgimispalatis esimesele küsijale,
5s kord rääkis teisele küsijale
6s kord rääkis protseduuri tegevale arstile
7s kord rääkis osakonnas teda vastu võtnud õele
Ja seda tegi patsient, kes ilmselgelt tundis ennast kehvasti ning ebamugavalt nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Ilmselt mõtles patsient sellele ajal hoopiski - kuidas lähedasi informeerida ja igapäevaelu ümber korraldada.
3 lihtsat viga protsessist tervikuna:
1. piinarikas patsiendile
2. ebaefektiivne töökorraldus ja sellest tulenev raisatud ajakasutus tervishoiutöötajatele
3. erinevad andmed kogutud pt kohta erinevates kohtades ja puudub ülevaade eelnevast
Alustades tagant ettepoole ehk mida saaks teha teisiti:
1. osakonnas võtta põhjaliku anamneesi alles siis kui pt on osakonda nö sisse elanud, õel oleks rohkem aega ehk seda ei pea nö ukselt sisenedes tegema.
2. Info, mida juba "korjati" EMOs peaks vähemalt haigla süsteemis juba selliselt olemas olema, et osakonnas seda lihtsalt täiendatakse. Ühe ja sama küsimuse esitamine patsiendile 3korda ühe tunni jooksul oleks ehk vajalik kui küsimus on patsiendi üldseisundi ja adekvaatsuse hindamisel aga muul juhul (eriti EMO kaudu tulnud isikul) pigem patsiendile piin. Eriti mõttetu on küsida 3 korda milliseid operatsioone teil on olnud või mis kaebustega te täpselt haiglasse pöördusite :)
3. kroonilise diagnoosiga, korduvalt hospitaliseeritud patsiendi puhul võiks ilmuda juba EMO valves oleva ehk esimese isiku ekraanile nb hoiatus
4. inimese terviseloo puhul oleks ka perearsti andmed kättesaadavad EMOs ning pilt koheselt selgem
5. kui nn konsulteerinud arst soovitab minna EMOsse, siis võiks inimese terviselukku samuti ilmuda vastav märge
jne jne jne
Ehk alustagem patsiendist. IT lahendused, mis toidavad arveldamist haigekassa ja haigla vahel, kergendavad kindlasti tervishoiutöötajate tegevust, kuid ei paranda haigete olukorda. Üleüldse, see lõputu arveldamine võtab niigi nappidest tervishoiumeeskonna ressurssidest ära liiga palju aega. Õigesti koostatud ja õigeaegselt esitatud arved haigla poolt haigekassale, ei aita inimese tervenemisele oluliselt kaasa.
Mõlegem välja lahendusi, millest võidab otseselt patsient, nii et tänu nendele lahendustele oleks tervishoiutöötajatel vähem mittemeditsiinilist tegevus ja rohkem aega päriselt kuulamise, arutamise, nõustamise, ravimise, toetamise tegeleda. Nii oleks meil vähemalt lootust, et kord on terveid rohkem kui haigeid.
Lisa kommentaar