Õnnetus ei hüüa tulles...

Mina olen. Kõiki mõtteid ei jõua kirja panna, aga need on oma põhiolemuselt umbes sellised - kurat, oleks pidanud teist teed minema? Miks see üldse juhtus? Peaasi, et pea terveks jääb? Peaks ikka klaaspurgis elama? Ei, kurat mida asja, ega elu saa elamata jääda! Seda küll, aga kas sa tola ei saaks vähem ohtlikult elada? Ega ei saa küll. Elamine ise on ainuke ohtlik asi. Tobe oleks mõni ora endale kopsu kukkuda. Ma ei saa tegelikult aru, mis juhtus, mis valesti läks, kuhu ma lendan, libisen, kas ma olen kõhuli või selili. Tundus, et jõudsin pidurdada, ei jõudnud või jõudsin? Jõudsin ju paar jooksusammu teha või ei jõudnud. Maanduda tuleb võimalikult pehmelt, ümmarguselt, kätt ei tohi ette panna, see murdub ära. Ma olen liiga pikk. Ah nii see siis juhtubki. Kuradi valus on. Kõik kohad valutavad. Oot, ei valutagi kõik. Käsi ei valuta, aga ei liigu ka. Mis värk, see ei ole normaalne. Nüüd on küll miskit täitsa pekkis. Oot, veri ei tilgu. Luud ei paista. Aaaa, liigesest väljas.  Midagi tuleb teha. Mida mida mida. Rahu rahu rahu. Hinga. Hästi sügavalt, hästi pikalt. Rahune. Lõdvestuda. Keskendu. Katsun õlga, ei ole õiges kohas. Hõikan, et õlg on paigast ära ja rahunen. Katsun, päris auk nagu pole. Natuke toetan. Hingan veeeeeeeeeel. Hästi sügavalt 6 liitrit vähemalt. Läks paika. Liigub. Jeeee, süda polegi enam paha. Kurat, üldse ei mäleta enam, et marrastused nii võikalt kirvendavad. Isegi telefon taskus jäi terveks, helistaks kiirabile nüüd...

Lõpuklišee:
- kiirabiga sai EMOsse, kus ma polnudki veel käinud,  
- uued teksad läksid paikamiseks, jope mahakandmisele,
- põlved ja küünarnukk marraskil nagu teismelisel,
- õlaliiges käiski korraks väljas ära ;) parem käsi, mõned mõrad ka ehk nüüd käsi kaelas.

Seega siis teen kõike vasaku käega ehk arendan seda ajupoolkera, mida siiani vähem olen kasutanud. Õppisin,  et EMOs tablette polegi, seega tilgutati antibiootikumi, puhastati ja seoti haavad, pandi külma kotti.  Toimetavad inimesed visaksid nalja ja kinnitati, et mul läks niigi hästi. Taksojuht oli uudishimulik ja sõbralik, autot ju polnud, sest Bolti tõukeratas oli see, mis märjal asfaldil libises...

Kui elada filosoofiaga, et iga asi on millekski hea, siis ilmselt oli seda vaja. Küsite milleks? Näiteks, et oma elu veelgi aeglustada. Et mitte kimada sel ja järgmisel nädalal 2000 km Eestimaal töötades ringi, vaid kasutada jätkuvalt digivahendeid (ja hoiduda COVIDist), et saada veel ühe haigla EMO kogemus, et vasak pool tõmbaks paremale füüsiliselt järgi ning parem ajupoolkera areneks edasi ;), et mul oleks aega diivanil istuda ja need tööasjad ära teha, mis nõuavad keskendumist, süvenemist, vaikust ja pusimist, et mul oleks aega mõelda...  Autoroolis mõnda aega ei ole, ühistransporti ma kasutada ei saa, seega kui jalad korras ning mõnikord autojuhi saan, siis ikka kohtume ;) 

Et meelde tuletada - ma polegi robot, vaid ikkagi lihast ja luust inimene.

Oluline, et elu ei jääks elamata, kogu aeg elu ennast kartes.