Multi-morbiidsed patsiendid

Tänane (päris) praktika kirjutab patsiendi haiglasse või jooksutab pikema aja vältel erinevate uuringute vahel, mille järel üks arst peab konsulteerima  paljude erinevate spetsialistidega. Lisaks on meil multimorbiidsete patsientide puhul küsimus - kelle patsient see üldse on? Sageli pole võimalik öelda milline diagnoos on nö peamine ja kes tõesti peaks olema see üks, kes patsienti kui tervikut jälgib, toetab ja ravib. Meditsiin on läinud nii spetsiifiliseks, et kõiki fakte mitteteades võib üks spetsialist teha oma otsusega kahju kui teisega ei konsulteeri. Efektiivsem on seda teha koos. Nõrk koht ka täna on selles, et  keegi peab olema "pea".  

Patsiendi seisukohalt on tüütu, ebaefektiivne ja võimalike vigade tekkega olukord, kus patsient ise seletab erinevatele spetsialistidele korduvalt  "mis on mureks või miks just selle spetsialisti poole pöörduti". Vahel pöörduti ju seetõttu, et teine arst lihtsalt saatis ... ja patsient ei saagi päris täpselt aru mis ja kuidas nüüd edasi.

PS. Kopsusiirikutega on asi selgem - nende nn "juhtiv arst" on kopsuarst, kes saab vatti ja vilet süsteemis lahendusi leides lähtuvalt sellest missugused tüsistused, kõrvaltoimed vms just siirdatul välja löövad. Hetkel on selliseid kopsusiirikuid veel hoomatavas koguses aga neid tuleb järjest lisaks. 

Seega on vaja paremaid tugisüsteeme, et kõik tänane kokku ei kukuks sh töötegijad ise. Tervishoid vajab väga häid logistikuid!  Ma pole päriselt aru saanud mida juhtumikorraldajad sotsiaalsüsteemi ja tervishoiusüsteemi vahel või koostööks tegema hakkavad, aga patsient tervishoiusüsteemis vajab nö päris oma "inimest".  Arst vajab tuge, et teha asju mõistlikult.  Ja me vajame kokkuleppeid, mis ikkagi on arsti, mis õe, mis füsioterapeudi jne pädevuses.  

Täna näen igapäevaselt ebapiisavat koostööd, üksteise tegevuse puhul rahulolematust või nõutust, ebapiisavat informatsiooni jagamist erinevate osapoolte vahel ning lõpuks lõputut paberitega jändamist, et asjad oleksid "korras".  Ma näen entusiasmi ja samaaegselt selle hääbumist kui kogu aeg on vaja luua "eriolukordi" või iseenda aja arvelt otsida uusi lahendusi. Me ju tegelikult ei vaja olukorda kus tehakse üht ja pärast klapitatakse pabereid nii nagu on vaja. 

Jah, esimene "selgitus" probleemidele on praegu personali vähesus, AGA  “eriti kui on kiire, tuleb aeg maha võtta”. Olen katsetanud ja toimib - osa kiiret kaob ja ei juhtu miskit, osa teed ära ning osa teeb täiesti ootamatult keegi teine. Ja ei tee ka halvasti.  Ja vahel on nii, et paigal istudes ning koos arutates võib lahendada 10 probleemi korraga! 

Olulisim, et patsient saaks parima võimaliku lahenduse, aga see kaob kogu selles "süsteemituses" tegelikult sageli ära. Miks me ei kaardista kuidas täna asjad päriselt toimivad ja ei uuri spetsialistidelt kuidas need peaksid-võiksid toimida ?  Võtame seejärel lõpuks ometi ette julgeid, olulisi ehk päriselt mängu muutvaid otsused. Oleme ju piisavalt väikesed, et katsetada. Oleme ju piisavalt paindlikult, et asju kiiremini menetleda ja muuta kui me kõik näeme selle vajalikkust ja kasu?