Millal ma lõpetan hoolimise ?
–
Hoolida on raske. Inimesena ma ei taha kunagi hoolimist lõpetada. Juhina peaksin ma hoolima vähem, oluliselt. Olen oma elus astunud just juhina päris mitu korda ämbrisse, sest inimene minus on hoolinud rohkem kui ma seda juhina peaks tegema.
Klassikaliselt saab lugu alati alguse sellest, kus sa päriselt uurid, mis on sinu kolleegil mureks. Sealt tilgub algselt mõni infokild ning seejärel purskab laviin selle konkreetse inimese isiklikke probleeme. Professionaalse juhina sa saad aru, et vahel on vaja lihtsalt inimesele pursata lasta ning hetkel ei ole võimalik teda peatada. Pole hullu, sa võtad aega ja lihtsalt kuulad.
Pärast Sa küsida - kuidas saan aidata?
Seejärel öeldakse sulle klassikaliselt, et sa aitasid juba palju, kuna sa kuulasid. Hästi.
Möödub paar nädalat ja sa näed, et asjad lähevad muudkui hullemaks. Tähtajad ületatakse, teised kolleegid nurisevad, kuid kui mures olevale kolleegile tema kohustusi meelde tuletatakse, siis ta kas käitub ebaviisakalt või halab mängides inimeste kaastundele. Nüüd pead Sa juhina tegelema juba teiste inimeste kurtmisega selle ühe inimese tegevusetuse üle. Seega saad sa aru, et sa pead uuesti sekkuma.
Kolleegiga ametlikult rääkides pakud sa talle võimalust, et ta võtaks puhkust või kasvõi pikaajalise haiguslehe, et saada oma elu joone peale. Ta viisaka inimesena tänab, poetab pisara oma raske elu kinnituseks ja ütleb, et proovib ikka ilma. Tänades sind veelkord toetuse ja kannatlikkuse eest.
Ja kõik läheb vanaviisi edasi... Sa püüad aidata kolleege, katta probleemidepuntra tegevusi, et ettevõte ei kannataks ja lõpuks saad aru, et see pole mitte kuidagi jätkusuutlik. Teised kolleegid saavad samuti lõpuks aru (esialgu nad ju toetasid ise ka nii palju kui said), et kogu see halamine võib olla tõsi ja probleemidki võivad olla jubedad, aga see segab kogu ettevõtte tegevust.
Võtad ette kolmanda jutuajamise kolleegiga ja saad äkki aru, et oled oma rinnal soojendanud "madu". Sa oled olnud inimene ja oled hetkeks, üheks oluliseks hetkeks unustanud, et selles situatsioonis oled sa juht. Sa peaksid panema kirja kõik tema eksimused kogu sellel perioodil, sõltumata sellest et tal on raske. Sa peaksid koguma kokku kõik kolleegide ütlused ja faktid, mida nad on tema tegemata asjade pärast pidanud lisaks tegema või taluma. Sa peaksid olema fikseerinud kirjalikult kõik temaga jutuajamised, meilid jms, sest nüüd on ta juba õppinud oma probleemide najal "liugu laskma". Rääkides pealegi, et temalt nõutakse kogu aeg rohkem ja rohkem ...
Ja sulle tuleb meelde, et tegelikult oleks tõeliselt tark, ennast hoidev, ettevõtte inimesi säästev ja mõistlik - olla juht, mitte inimene!
ps. siin on muide ka just see üks põhjus, miks juhid ei tohi olla igavesed ... et nende inimlikkus siiski säiliks. 10 aastat ühel kohal on absoluutne maksimum!
Pärast Sa küsida - kuidas saan aidata?
Seejärel öeldakse sulle klassikaliselt, et sa aitasid juba palju, kuna sa kuulasid. Hästi.
Möödub paar nädalat ja sa näed, et asjad lähevad muudkui hullemaks. Tähtajad ületatakse, teised kolleegid nurisevad, kuid kui mures olevale kolleegile tema kohustusi meelde tuletatakse, siis ta kas käitub ebaviisakalt või halab mängides inimeste kaastundele. Nüüd pead Sa juhina tegelema juba teiste inimeste kurtmisega selle ühe inimese tegevusetuse üle. Seega saad sa aru, et sa pead uuesti sekkuma.
Kolleegiga ametlikult rääkides pakud sa talle võimalust, et ta võtaks puhkust või kasvõi pikaajalise haiguslehe, et saada oma elu joone peale. Ta viisaka inimesena tänab, poetab pisara oma raske elu kinnituseks ja ütleb, et proovib ikka ilma. Tänades sind veelkord toetuse ja kannatlikkuse eest.
Ja kõik läheb vanaviisi edasi... Sa püüad aidata kolleege, katta probleemidepuntra tegevusi, et ettevõte ei kannataks ja lõpuks saad aru, et see pole mitte kuidagi jätkusuutlik. Teised kolleegid saavad samuti lõpuks aru (esialgu nad ju toetasid ise ka nii palju kui said), et kogu see halamine võib olla tõsi ja probleemidki võivad olla jubedad, aga see segab kogu ettevõtte tegevust.
Võtad ette kolmanda jutuajamise kolleegiga ja saad äkki aru, et oled oma rinnal soojendanud "madu". Sa oled olnud inimene ja oled hetkeks, üheks oluliseks hetkeks unustanud, et selles situatsioonis oled sa juht. Sa peaksid panema kirja kõik tema eksimused kogu sellel perioodil, sõltumata sellest et tal on raske. Sa peaksid koguma kokku kõik kolleegide ütlused ja faktid, mida nad on tema tegemata asjade pärast pidanud lisaks tegema või taluma. Sa peaksid olema fikseerinud kirjalikult kõik temaga jutuajamised, meilid jms, sest nüüd on ta juba õppinud oma probleemide najal "liugu laskma". Rääkides pealegi, et temalt nõutakse kogu aeg rohkem ja rohkem ...
Ja sulle tuleb meelde, et tegelikult oleks tõeliselt tark, ennast hoidev, ettevõtte inimesi säästev ja mõistlik - olla juht, mitte inimene!
ps. siin on muide ka just see üks põhjus, miks juhid ei tohi olla igavesed ... et nende inimlikkus siiski säiliks. 10 aastat ühel kohal on absoluutne maksimum!
Lisa kommentaar