Mida siis tervishoiu-süsteemis päriselt muuta?

Minu kogemusi patsiendina ei saa kindlasti üldistada, sest  ma pole päris "keskmine" patsient.  Ma julgen küsida, uurida ja tean kuidas ja kust infot otsida, lisaks on mulle abiandjad olnud vahel minu õpilased või kolleegid. Minu blogi ja töö tõttu jagatakse mulle igasugust infot. Kõrvaltvaatajana näen süsteemis sees olles ise väikesed asju, mida muutes mõjuta(ksi)me paljusid patsiente või aita(ksi)me töötegijaid.

Suhtumine ja suhtlemine on endiselt probleemid. Suuremad kui me arvame. Tervishoiutöötaja aeg on väärtuslik ja ajaga on kitsas. Sama on patsiendil. Kui tugisüsteemid tööta(ksi)vad hästi, kui koostööd teha enam ja tegevusi koordineerida, siis saab aega kokku hoida.  Eelarvamused, a la "see ei saa aru, see ei tea või see ei oska", ei aita kuidagi kaasa. Kui sinu kolleeg on sinu arvates kehv, siis tuleb seda talle öelda, et ta saaks paremaks. Kui sinu arvates on midagi halvasti ja sa tead kuidas seda paremaks teha, siis tuleb jõuda õige inimeseni, kes saab selle muutuse ellu viia.  

Tõsi, tean kui raske ja tüütu see kõik võib olla. Vahel tuleb väike võit suure ajakuluga, kuid see on oluline, sest just väikesed asjad mõjutavad lõpp-kokkuvõttes paljusid, nii patsiente kui ka töötegijaid.

Kui mõelda ajakirjanduses viimasel ajal käsitletud teemadele, siis võiks olla
1. näiteks EMO ülekoormatuse juures  "kiireim" osaline lahendus, kus EMOdesse saab kella 8st kella 16ni patsiente viia vaid kiirabi ehk välisuks ongi päriselt lukus;
2. näiteks tervisekeskuste tegevuse alustamisel leitaks võimalus pereõe vastuvõtuks õhtusel ajal + arsti konsultatsiooniks
3. näiteks linnades ühe perearstikeskuse laupäevane lahtiolekuaeg ja kui näiteks avatud kell 10-16, siis samas linnas samuti EMO sel ajal suletud sisse jalutajatele;
4.  näiteks paralleelselt muuta ambulatoorse, päevaravi ja haiglaravi rahastusmudeleid, et tegevus saaks toimuda nii nagu efektiivsem, mitte nii nagu paberite järgi peab toimuma;
5. näiteks tagada perearstil töövõimetuslehe avamise võimalus laupäeviti telefoni teel ning esmaspäeviti vajadusel nn tagantjärele pühapäevast, mis praegu koormab EMOt.

Perearst oma nimistu inimesi tunneb ning kui laupäeviti kusagilgi toimub vastuvõtt, kus nähakse ka pt lugu siis saab otsustada TVL andmise telefonis. Kui nädalavahetusel läheb inimese olukord hulluks, siis küll ta EMOsse jõuab aga kui ikka vaid palaviku jms külmetuse diagnoosimiseks, et saada TVL EMOsse tullakse, siis selle osa saaksime kiirelt elimineerida perearstile rohkem õigusi ja võimalusi andes. Sama on nn mittekindlustatud inimestega, kui olukord on "hull", siis kutsutakse kiirabi, kui seda vajadust ei ole, siis peaks ehk mõtlema riik mida ja millist teenust ikkagi mittekindlustatutele pakkuda või mida teha, et sellised isikud lihtsalt EMOt ei koormaks.

Esimene "vabandus" seda mitte teha on muidugi reaalsete töötegijate vähesus AGA see on suurim probleem Tallinnas, mitte kõikjal. Residentide praktika (ümber)korraldamisest on olnud juba juttu ning efektiivsemast juhendamisest tagasisidest samuti. Väga hea oleks korraldada ühe perearsti juhendamisel laupäevast vastuvõttu koos näiteks 2 - 4 residendiga, kus resident võtab küll üksi patsiendi vastu aga arst on praksises konsulteerimisvajadusel olemas. Õhtul võib võtta päeva kokku, juhtumid läbi arutada ning ühtlasi ka tagasisidestada. Laupäevase vastuvõtu patsientide ampluaa on ilmselt ka väga mitmekesine ehk praktika missugune. Samuti saaks sel ajal korraldada eriõe vastuvõtte.  Ehk olen alati öelnud, et "ega enne ei tea kui ei proovi".

Üks väike asi asja iseenesest paremaks ei muuda aga kui rakendada kasvõi kolme väikest asja korraga, siis on kindlasti mingit tulemust võimalik juba kvartali möödudes analüüsida. Järgmised mõtted järgmistes postitustes :)

Eesti 200 pidavat välja tulema tervishoiusüsteemi jaoks ideaalsete lahendustega. Igal juhul pärast plakatikampaaniat ootan huviga.