2019
–
2019.aasta algas sportlikult. Käisime lühikesel rabajalutuskäigul ja pikal ronimismatkal Taevaskojas. Tõsiselt, ma polnud vähemalt 5 aastat roninud kõikidest nendest treppidest, kus nüüd taas ronisin. Minu monitooringusõrmus näitas, et käisin 7 korruse jagu treppe. Seda vaid 3.5 kuud peale seda kui olin jaksanud viimased kolm aastat vaevalt koju teisele korrusele ronida!
Tööle veel ei saa. Kolm kuud peale siirdamist tuli teha gripivaktsiini. Kuna immunsus tekib 2-4 nädalaga, A-grippi on juba piisavalt diagnoositud, siis on vajalik jääda veel kodu ja metsa piiridesse ehk eemale inimestest :) Järgmine otsuse koht siis jaanuari lõpus. Igal juhul isegi kui veebruarist tööl olen siis näete mind esialgu töökaaslaste arvutis Skype vahendusel kõikjal kaasas.
Esimest korda poole aasta jooksul tekib peaaegu kahe nädalane vahe, kus ma arstiga ei kohtu. Mõni ravimiannus on vähenenud, mõni kadunud, mõni hetkel lisandunud. Ravimite ja nende kõrvaltoimetega on ikka keerulised lood. Tartust välja olen ka saanud ja kuigi kott, mida kaasa vedada on suur. Õnneks tekib juba süsteem, millal mida vajan ning kuidas elu ümber tabletivõtmiste normaalselt elada. Endiselt armastan oma autot ja pean seda infektsioonide vältimiseks niikuinii eelistama ühistranspordile. Maski kandmine on saanud harjumuseks. Kirju "killermask" ikka ehmatab inimesi, kuid on ka juba neid kes sellessegi naljaga suhtuvad või värve kiidavad. Ehk et siis kiiksudega sellelgi aastal edasi, vähemalt pole nendeks kiiksudega enam torud ja balloonid :)
2019 toob endaga palju... Tulemas on palju juubeleid, tähtpäevi, lõpetamisi ja uusi alguseid - seega peab ikka välja mõtlema kuidas ja millal seda kõike korralikult tähistada. Ela üks päev korraga, kuid täiel rinnal. Alati.
Esimest korda poole aasta jooksul tekib peaaegu kahe nädalane vahe, kus ma arstiga ei kohtu. Mõni ravimiannus on vähenenud, mõni kadunud, mõni hetkel lisandunud. Ravimite ja nende kõrvaltoimetega on ikka keerulised lood. Tartust välja olen ka saanud ja kuigi kott, mida kaasa vedada on suur. Õnneks tekib juba süsteem, millal mida vajan ning kuidas elu ümber tabletivõtmiste normaalselt elada. Endiselt armastan oma autot ja pean seda infektsioonide vältimiseks niikuinii eelistama ühistranspordile. Maski kandmine on saanud harjumuseks. Kirju "killermask" ikka ehmatab inimesi, kuid on ka juba neid kes sellessegi naljaga suhtuvad või värve kiidavad. Ehk et siis kiiksudega sellelgi aastal edasi, vähemalt pole nendeks kiiksudega enam torud ja balloonid :)
2019 toob endaga palju... Tulemas on palju juubeleid, tähtpäevi, lõpetamisi ja uusi alguseid - seega peab ikka välja mõtlema kuidas ja millal seda kõike korralikult tähistada. Ela üks päev korraga, kuid täiel rinnal. Alati.
Lisa kommentaar