Kuulujutud ja eelarvamused

Aga vahel olen ma tige. Tige naiste peale, kes küsivad miks teised naised teevad midagi säärast, mida nad ise ei teeks. Miks keegi naistest riskib, proovib, püüab midagi korda saata ühildades töö, karjääri, lapse, pere, õppimise jms ning siis ei lobise sellest kõigest teistele naistele.

Aga vahel olen ma kurb. Kurb siis kui keegi ütleb, et "see pole enam see".
Kui öeldakse lihtsalt, et kõik läheb allamäge, aga  ei sõnastata mida siis peaks tegema teisiti või ise ei tehta muutmiseks mitte midagi.

Aga vahel ma mõtlen, et inimesed on uskumatult laisad ning nõudlikud. Tahtmine kõike saada on suur, aga anda on väike. Nõuda teistelt oskame, aga eeskujuga nakatada või abi pakkuda?

Aga vahel ma vihastan. Üldiselt ainult siis, kui inimene ei viitsi õppida. Kuulutab end vabatahtlikult lolliks. Lihtsalt teatab, et ta ei peagi seda teadma. Või et, tegelikult polegi nii täpselt vaja.

Aga vahel ma ei kuula inimesi. Lasen tal rääkida, aga kohe üldse ei kuula, sest ta klatšib. Siis pole mitte mingit kasu sellest kui ma ütlen, et ei taha seda kuulda. Nõustun Sal Salleriga, kes kinnitas et ei tasu selliste inimestega suhelda. 

Aga vahel ma tunnen inimestele kaasa. Eriti siis kui nad käivad oma sissetallatud turvalist rada ning ei tee sellel liikudes muud kui virisevad. Eriti siis kui nad ei julge, ei taha, ei viitsi, ei jõua midagi uut katsetada. Kasvõi niisama või natukene oma turvatsoonist välja.

Aga vahel olen ma õnnetu, et inimesed ei usu karmasse. Teevad selliseid asju, mida nad kindlasti ei taha, et neile kunagi tehakse.  Tehakse lollusi, lootes et need välja ei tule.

Aga vahel mul on hirmus kahju, et inimesed ise piiravad end ja ehitavad müüre enda ja teiste, enda ja maailma, enda ning põnevate ettevõtmiste vahele. Ja mul on hirmus kahju, et asjad jäävad selle pärast tegemate, et inimesed kardavad rumalad välja paista. Tark seda ei karda.

Aga vahel vaatan ma inimesi ja arvan, et ma olen teiselt planeedilt.
See seletaks ju mõndagi?