2016 lahkub ... et tulla saaks uus 2017
–
Aasta oli tormiline. Tegin palju uut. Otsustasin, muutusin, lugesin, õppisin, käisin palju väljas, nautisin kultuuri, muretsesin laste, pere ja sugulaste pärast, tegelesin endaga ja elasin hetkes. Rohkem kui kunagi varem. Muidugi mitte kogu aeg - aga teadlikult, teisiti.
Tehtut pole kunagi mõtet taga nutta või kahetseda. Tuleb lihtsalt elada nii, et polegi midagi nagu kahetseda. Kõik luukered su kapis on ju alati sinu enda luukered. Sinu valik, mida ja miks seda teed.
Uued valikud äratavad meid tardumusest. Näitavad, kui tugev sa tegelikult oled. Näitavad, mida kõike sa suudad. Mured, kartused ja hirmud... on meis kõigis olemas. Sinu enda valik on neid endale teadvustada ja elada koos nendega. Täiel rinnal, ilma tegelikult midagi varjamata, kartmata olla naeruväärne või kartmata läbi kukkuda. Sa ise oled kõikvõimas. Just seda ma sellel aastal kogesin. Sõltumata sellest, et ma seda juba teoorias teadsin, on teooria ja praktika ikka (ning alati) erinevad asjad. Selle aasta lõppedes võin kinnitada - praktikas on kõik tegelikult veelgi parem (kui teoorias). Ma lihtsalt tundsin seda sellel aastal paljusid asju, inimesi, olukordi - kuidagi hoooooooopis teisiti.
Mulle väga meeldis sellest aastast üks loetud mõte: "Kui sa ei suuda üksi õnnelik olla, siis ei suuda sind õnnelikuks teha ka keegi teine". Minu jaoks on selle mõtte sisu olnud kunagi kõige hirmutava. Ma arvasin, et õnnelik olemiseks on mul vaja vähemalt mõnda (teist) inimest - abikaasat, lapsi, vanemaid - et ainult minust (mulle endale) ei piisa. Pealegi olen kasvanud ajajärgul, kus iseenda esikohale seadmine oli suisa tagurlik (nüüd pigem paganlik).
Mõistmine, et õnnelik saab olla ka siin ja praegu, ilma teise inimeseta, ilma paljude soovide ja ilma püüdeta kedagi teist õnnelikuks teha... see on tegelikult väga raske. Arvan, et see on enamus naiste jaoks keeruline, eriti veel siis kui Sa oled ema. Olen siiski juba pikemat aega elanud teadmises, et kui mina pole puhanud ja õnnelik, siis ei saa ma ka teisi aidata sh oma lapsi. Elu jooksul on see teadmine (läbi erinevate kogemuste) süvenenud. Kui mina olen õnnelik (ja eriti just lihtsalt niisama), siis õnnelik olemine on nakkav. Ausalt. Olen seda nüüd nii palju katsetanud, et võin seda täie veendumusega kinnitada. Muidugi ei tähenda see seda, et oskan nüüd alati õigel ajal puhata:) Kuid tean nüüd, et kui torisen, siis vajan puhkust. Ka see on edasiminek, ju?
Lapsed õpetavad sind. Rohkem kui sa ettegi kujutad, rohkem kui sa endale tunnistada tahad. Kas sa muidugi lubad neil seda teha. Ma ei mõtle ainult väikeseid lapsi ja siirast lapsesuud. Mõtlen sinu kõrval kasvavaid teismelisi ja vanemaid lapsi, kes on sünteesinud sinu käitumist, mõtteid, tegusid ja pole märganudki ehk eriti sinu sõnu. Nemad on just need, kelle käitumine, sõnad ja teod peegeldavad paljutki, mida sa ise ei näe ega taju või vahel ka eneses peidad. Õpi kui julged;)
Mina näiteks usun, EI - lihtsalt tean, et järgmine aasta tuleb parem.
Rahulikum. Mõistlikum. Sõbralikum
Olen õnnelik. Siin ja praegu. Elan hetkes. Elan täna.
Luban lahkuval aastal minna ja võtan uue vastu rõõmuga.
ps. uusaastalubadusi ei anna ma juba mitu aastat. Ära anna Sinagi.
Ole lihtsalt homme natuke parem kui täna. Ja nii alati.
Uued valikud äratavad meid tardumusest. Näitavad, kui tugev sa tegelikult oled. Näitavad, mida kõike sa suudad. Mured, kartused ja hirmud... on meis kõigis olemas. Sinu enda valik on neid endale teadvustada ja elada koos nendega. Täiel rinnal, ilma tegelikult midagi varjamata, kartmata olla naeruväärne või kartmata läbi kukkuda. Sa ise oled kõikvõimas. Just seda ma sellel aastal kogesin. Sõltumata sellest, et ma seda juba teoorias teadsin, on teooria ja praktika ikka (ning alati) erinevad asjad. Selle aasta lõppedes võin kinnitada - praktikas on kõik tegelikult veelgi parem (kui teoorias). Ma lihtsalt tundsin seda sellel aastal paljusid asju, inimesi, olukordi - kuidagi hoooooooopis teisiti.
Mulle väga meeldis sellest aastast üks loetud mõte: "Kui sa ei suuda üksi õnnelik olla, siis ei suuda sind õnnelikuks teha ka keegi teine". Minu jaoks on selle mõtte sisu olnud kunagi kõige hirmutava. Ma arvasin, et õnnelik olemiseks on mul vaja vähemalt mõnda (teist) inimest - abikaasat, lapsi, vanemaid - et ainult minust (mulle endale) ei piisa. Pealegi olen kasvanud ajajärgul, kus iseenda esikohale seadmine oli suisa tagurlik (nüüd pigem paganlik).
Mõistmine, et õnnelik saab olla ka siin ja praegu, ilma teise inimeseta, ilma paljude soovide ja ilma püüdeta kedagi teist õnnelikuks teha... see on tegelikult väga raske. Arvan, et see on enamus naiste jaoks keeruline, eriti veel siis kui Sa oled ema. Olen siiski juba pikemat aega elanud teadmises, et kui mina pole puhanud ja õnnelik, siis ei saa ma ka teisi aidata sh oma lapsi. Elu jooksul on see teadmine (läbi erinevate kogemuste) süvenenud. Kui mina olen õnnelik (ja eriti just lihtsalt niisama), siis õnnelik olemine on nakkav. Ausalt. Olen seda nüüd nii palju katsetanud, et võin seda täie veendumusega kinnitada. Muidugi ei tähenda see seda, et oskan nüüd alati õigel ajal puhata:) Kuid tean nüüd, et kui torisen, siis vajan puhkust. Ka see on edasiminek, ju?
Lapsed õpetavad sind. Rohkem kui sa ettegi kujutad, rohkem kui sa endale tunnistada tahad. Kas sa muidugi lubad neil seda teha. Ma ei mõtle ainult väikeseid lapsi ja siirast lapsesuud. Mõtlen sinu kõrval kasvavaid teismelisi ja vanemaid lapsi, kes on sünteesinud sinu käitumist, mõtteid, tegusid ja pole märganudki ehk eriti sinu sõnu. Nemad on just need, kelle käitumine, sõnad ja teod peegeldavad paljutki, mida sa ise ei näe ega taju või vahel ka eneses peidad. Õpi kui julged;)
Mina näiteks usun, EI - lihtsalt tean, et järgmine aasta tuleb parem.
Rahulikum. Mõistlikum. Sõbralikum
Olen õnnelik. Siin ja praegu. Elan hetkes. Elan täna.
Luban lahkuval aastal minna ja võtan uue vastu rõõmuga.
ps. uusaastalubadusi ei anna ma juba mitu aastat. Ära anna Sinagi.
Ole lihtsalt homme natuke parem kui täna. Ja nii alati.
Lisa kommentaar