Kuidas ma ukselt uksele kinke kohale viisin
–
IRL maksureformi küsitlusele vastanuid oli rohkem kui 70 000, neist 66 662 valis ka kingi. Tartus oli kingisaajaid nii 5000 ringis, seega pea kõik kandidaadid tegelesid ka isiklikult kinkide laialiviimisega.
Alustasin selle nädalal esmaspäeval. Ja oh üllatust - enamustest ustest sisse ei saanudki. Ilmselt ei olnud osa inimestest veel töölt tulnud, kuid selgus ka et paljude ei võta nn võõra numbri pealt helistajaid vastu või ei elagi sellel aadressil, mille nad küsitlusele vastates äramärkinud olid. Võimalus oli vastata ju ka internetiküsitlusele, seega ei teagi täpselt, mis üllatus sind nimetatud aadressil tabab.
Teine ring algas reedel. Kõigepealt need inimesed, kes olid märkinud oma e-maili aadressi ja kellele olin saatnud e-kirja ning ka vastuse saanud. Võib öelda, et 80% olid kodus ja ka võtsid mu lahkelt vastu. Uksekella sai helistatud nendes korteritestki, kus varasem kontakt puudus. Mõni oli üllatunud, mõni oli pahur, mõni oli pisut lõbusamas tujus kui ehk tavaliselt, mõni tahtis ka maailma asjust rääkida. Paar inimest olid siiralt üllatunud, et kandidaat ise uksel seisis, mõni tundis ära ja tahtis arutada kõrgkooli asju. Tuli ka soovitus rohkem enda pilti näidata nagu Liisa Pakosta.
Laupäeva hommikupoolikul jätkus kinkide laialiviimine. Need, kes olid lubanud kodus olla, need ka olid. Kõige toredam oli Karlovas õige maja otsimine, kus minu otsiva pilgu peale peatus üks auto ja rõõmus mees uuris "ega mina äkki Anneli pole" No muidugi olin :) Ja temagi sai kohe sealsamas oma kingi kätte.
Kingi saamine on ju tore asi või kuidas? Siiski tundub mulle, et linnainimene tahab pigem tunda end "minu kodu on minu kindlus" stiilis ehk ikka vähemus soovis rõõmsalt jõudu ja enamus võttis kingi vastu ning sulges kiirelt ukse, seda koheselt lahkuja järel ka lukustades.
Ise käin ringi IRL sinine sall kaelas, retseptiraamatut pole jõudnud veel lahtigi teha ning nooremapoolsetel kingisaajatel on nutikinnaste üle hea meel. Kallid kaaslinlased - varsti saab läbi nii kingijagamine kui ka valimised.
Rõõmsat meelt ja ilusat nädalavahetust kõigile!
ps. tuleval nädalal liigun taas ringi
Teine ring algas reedel. Kõigepealt need inimesed, kes olid märkinud oma e-maili aadressi ja kellele olin saatnud e-kirja ning ka vastuse saanud. Võib öelda, et 80% olid kodus ja ka võtsid mu lahkelt vastu. Uksekella sai helistatud nendes korteritestki, kus varasem kontakt puudus. Mõni oli üllatunud, mõni oli pahur, mõni oli pisut lõbusamas tujus kui ehk tavaliselt, mõni tahtis ka maailma asjust rääkida. Paar inimest olid siiralt üllatunud, et kandidaat ise uksel seisis, mõni tundis ära ja tahtis arutada kõrgkooli asju. Tuli ka soovitus rohkem enda pilti näidata nagu Liisa Pakosta.
Laupäeva hommikupoolikul jätkus kinkide laialiviimine. Need, kes olid lubanud kodus olla, need ka olid. Kõige toredam oli Karlovas õige maja otsimine, kus minu otsiva pilgu peale peatus üks auto ja rõõmus mees uuris "ega mina äkki Anneli pole" No muidugi olin :) Ja temagi sai kohe sealsamas oma kingi kätte.
Kingi saamine on ju tore asi või kuidas? Siiski tundub mulle, et linnainimene tahab pigem tunda end "minu kodu on minu kindlus" stiilis ehk ikka vähemus soovis rõõmsalt jõudu ja enamus võttis kingi vastu ning sulges kiirelt ukse, seda koheselt lahkuja järel ka lukustades.
Ise käin ringi IRL sinine sall kaelas, retseptiraamatut pole jõudnud veel lahtigi teha ning nooremapoolsetel kingisaajatel on nutikinnaste üle hea meel. Kallid kaaslinlased - varsti saab läbi nii kingijagamine kui ka valimised.
Rõõmsat meelt ja ilusat nädalavahetust kõigile!
ps. tuleval nädalal liigun taas ringi
Lisa kommentaar