Kõned vabariigi aastapäeval

Neljapäeval  Tartus peaminister Kaja Kallas’e kõnet kuulates mõtlesin, et lõpuks ometi on (vähemalt) üks naine üle saanud „enese pisendamisest“. Kui kohapeal mõnes kohas tekkis kahtlus kas „mina“ on ideest üle, siis õhtul ERRist kõnet veelkord kuuldes, olid asjad paigas. Olgem ausad – me lihtsalt pole harjunud, et naised selliseid kõnesid peavad. Kui sama kõne panna mõne mehe suhu, siis kuidas see kõlaks? Inimlikult.

Peaminister rääkis nii Ukrainast, sõjaväsimusest, maksude tõstmisest kuid ka sellest, kui oluline on tasakaal, kui oluline on võtta INIMESI inimestena, ilma neid soost või muust eripärast lahterdamata.  Samuti rõhutas, et eksimine on inimlik. Võib olla kõlas kõnes ka isiklikku valu, kuid peaminister ei soovinud, et talle kaasa tuntakse – ta hoopis kinnitas, et ilma Eesti inimesteta ei tee poliitikud midagi ära. Koos on kõik võimalik.

President Alar Karis’e kõne fookuses oli selgelt haridus ja innovatsioon. Väga oluline on tarkade eestlastena rakendada teadmisi ja tehisintellekti kiiremini kui teised. Uusi lahendusi, mida praktikasse tuua on vaja kõikides valdkondades. Kaitsekulude vajalikkust rõhutasid mõlemad, kuid president rõhutas, et kaitsekulud ei tohi õhukeseks lihvida teiste valdkondade võimalusi. Sama olulised on haridus, tervis, sotsiaalkaitse ja kultuur. Kultuur liimina, kõige keerulise vahel. Kui tähelepanelikult kuulata, siis mõlemad kõned rõhutasid samu väärtuseid ja põhimõtteid. Mõlemate kõnes oli isegi Hamlet esindatud.  

President tundis muret, et kusagil on üle 2000 õpetaja, kes ei tööta täna haridusvaldkonnas. Samasugune mure on aga ka teistes valdkondades. Näiteks õdedena ei tööta tervishoiuvaldkonnas suisa 5000 inimest. Hariduses räägime listöödest ja sellest tulenevast töökoormusest, kuid samad mured kummitavad tervishoidu.  Tööjõu puudus,  tööjõu vananemine ja noorte lahkumine, töö intensiivsuse kasv, alates covid pandeemiast raviteenuste puudujääk, mis suureneb raha ja inimeste puuduses veelgi. Tervisekassa eelarve puudujäägi teemad on kohe uksest sisse murdmas. Eesti vajab tervishoius samuti uut kokkulepet, et inimesed saaksid abi nüüd ning edaspidi.

Aitäh president ja peaminister – teie kõnede mõju on suur. Haritus on tähtis. Kaitsetahe on oluline.  Tervishoiuta ei saa. Kultuur on vajalik. Kõige selle hoidmiseks on vajalik majanduse toimimine. Pole ühtki valdkonda, mis oleks ebaoluline. Pole võimalik eelistada üht teisest – millal millele rohkem tähelepanu pöörata, peab olema tõenduspõhine kokkulepe. Eesti vajab mitmetes valdkondades restarti ja see ei saa toimida ilma inimesteta. Inimesed ootavad ka eestvedajate kõnedest rohkem julgustust, et me saame sellega päriselt, ühisel hakkama!

Elagu Eesti Vabariik!