Kas ma olen teistmoodi? Vol 1.
–
Vaevalt. Esiteks pole ma kunagi päris normaalne olnud ega tahtnud päris normaalne olla... Skeptikud muidugi ütlevad, et ega ise ei oska ju hinnata ka:). Esimene kuu ilmselt ma polnud päris mina ise. Tegelikult ei saagi ju olla, sest kogu su organism on üle elanud šoki, trauma, üle ujutatud keemiast ning viidud äärmuslikku olukorda AGA nagu eestlaslikult kombeks - mis sind ei murra, teeb sind tugevaks!
Päris mitu inimest küsis otse või ümber nurga minult või mu mehel a la kas ma olen ikka mina ise ... mõeldes, et ega pikk narkoos pole mingit olulist (loe:kehva) mõju avaldanud. Et siis esimesel päeval intensiivis nägin hallukaid küll, edasi paar päeva rohkem tukkusin. Kopsuosakonnas oli juba täitsa ok. Kuu hiljem tekkisid juba päris oma soovid ja tahtmised ehk tundus endale ka, et olen juba mina ise võib olla küll tõsisem kui tavaliselt. Mind hästi tundvad inimesed testisid mind küsides "kas ripsmetušši lasid juba tuua?" Tegelikult oli neil õigus, palusin selle tuua teisel nädalal ja kasutasin kolmanda nädala alguses. Test tehtud!
AGA, kui keegi veel hüüatab "sa oled kosunud", siis võite pihta saada esimese ettejuhtuva asjaga mis mu käe ulatuses leidub. Miks?
Kui näiteks oleme palavikuga a la 24 tundi liikumatult voodis, siis vajame täielikuks füüsiliseks taastumiseks 2 nädalat. Haiglas olles kaotasin algselt kaalu, hoiatati et koju jõudes hakkan kindlasti kosuma. Jah, lihased taastuvad. Visalt. Kehakaal on tagasi seal kus enne operatsiooni. Kõige suurem muutus hetkel on seotud minu põselohkudega, neid lihtsalt pole või õigemini mul on streoid-ümmargune-nägu. Muideks - sellel on üks hea omadus, mul nimelt pole hetkel palju kortse. Vot nii! Steroidide kogus väheneb, seega ehk tulevad heal juhul ka põselohud kunagi tagasi. Kaelal olnud veenitee tõttu on üks pool ikka veel hell ja kergelt paistes, aga seegi taandub. Kui te pole mind jupp aega näinud, siis kõik see tõesti torkab silma aga elage üle. Mina ju elan?
Ainuke asi mis mind päriselt häiris - peale operatsiooni piiksusin ma nagu hiireke. Kujutage ette pikk, tugeva häälega naine ning siis äkki - kõrge, kärisev, piiksuv, murduv hääl. Algul oli suva aga kui see kuidagi ei paranenud, siis sain ühel hetkel aru kui palju see mind häirib. Selguse, et üks pool häälepaeltest oli kannatada saanud.
Käisin kontrollis neelamisterapudi juures, kes õnneks ütles et kõik on okey. Ja ühtlasi õpetas "mitte hollywoody blondiina tablette neelama". Tahate ka nippi? Mul on väga tundlik neel, seega on igasugused protseduurid suus või suurte tablettide, kapslite neelamine olnud alati raske . Arvestades kui palju ravimeid on vaja nüüd tarbida, oli see tõesti probleem. Ma ei tea kuidas teie võtate ravimeid aga mina arvasin, et pea kuklasse viskamine ja näiteks pudelist vee peale joomine aitab. Võta näpust, sellises asendis jäävad hingamisteed lahti ning väga lihtne on vett kurku tõmmata. Tuleb juua tassist ning pead hoopiski pisut ettepoole kallutada. Just nii sulguvad hingamisteed ning ravim "kukub" otse söögitorru.
Seejärel saadeti konsultatsioonile kõneterapeudi juurde, kes andis hingamisharjutusi. Kohtun temaga veel ning oma hääl hakkab tagasi tulema. Jess! See tegi tegelikult tuju heaks kui märkasin et suudan jupp aega tavalise häälega rääkida. Kui kehas on rohkem jõudu, siis muutub ka hääl tugevamaks. Hetkel pean laskma häälepaeltel puhata ja olema lihtsalt vait kui hääl käriseb. Et kodused saavad minust aeg ajalt ikka jumalast rahu. Aga igal juhul ärge siis ehmatage kui ma suu lahti teen :) ja ei kõla päris ise.
Viimasel nädalal on olnud juba päevi, kus räägin päris oma häälega, seega võib olla te ei kuulegi minu erilist häält. Pole ju väga erilised probleemid või miskit mis mind kohutavalt teistsuguseks teeks?
AGA, kui keegi veel hüüatab "sa oled kosunud", siis võite pihta saada esimese ettejuhtuva asjaga mis mu käe ulatuses leidub. Miks?
Kui näiteks oleme palavikuga a la 24 tundi liikumatult voodis, siis vajame täielikuks füüsiliseks taastumiseks 2 nädalat. Haiglas olles kaotasin algselt kaalu, hoiatati et koju jõudes hakkan kindlasti kosuma. Jah, lihased taastuvad. Visalt. Kehakaal on tagasi seal kus enne operatsiooni. Kõige suurem muutus hetkel on seotud minu põselohkudega, neid lihtsalt pole või õigemini mul on streoid-ümmargune-nägu. Muideks - sellel on üks hea omadus, mul nimelt pole hetkel palju kortse. Vot nii! Steroidide kogus väheneb, seega ehk tulevad heal juhul ka põselohud kunagi tagasi. Kaelal olnud veenitee tõttu on üks pool ikka veel hell ja kergelt paistes, aga seegi taandub. Kui te pole mind jupp aega näinud, siis kõik see tõesti torkab silma aga elage üle. Mina ju elan?
Ainuke asi mis mind päriselt häiris - peale operatsiooni piiksusin ma nagu hiireke. Kujutage ette pikk, tugeva häälega naine ning siis äkki - kõrge, kärisev, piiksuv, murduv hääl. Algul oli suva aga kui see kuidagi ei paranenud, siis sain ühel hetkel aru kui palju see mind häirib. Selguse, et üks pool häälepaeltest oli kannatada saanud.
Käisin kontrollis neelamisterapudi juures, kes õnneks ütles et kõik on okey. Ja ühtlasi õpetas "mitte hollywoody blondiina tablette neelama". Tahate ka nippi? Mul on väga tundlik neel, seega on igasugused protseduurid suus või suurte tablettide, kapslite neelamine olnud alati raske . Arvestades kui palju ravimeid on vaja nüüd tarbida, oli see tõesti probleem. Ma ei tea kuidas teie võtate ravimeid aga mina arvasin, et pea kuklasse viskamine ja näiteks pudelist vee peale joomine aitab. Võta näpust, sellises asendis jäävad hingamisteed lahti ning väga lihtne on vett kurku tõmmata. Tuleb juua tassist ning pead hoopiski pisut ettepoole kallutada. Just nii sulguvad hingamisteed ning ravim "kukub" otse söögitorru.
Seejärel saadeti konsultatsioonile kõneterapeudi juurde, kes andis hingamisharjutusi. Kohtun temaga veel ning oma hääl hakkab tagasi tulema. Jess! See tegi tegelikult tuju heaks kui märkasin et suudan jupp aega tavalise häälega rääkida. Kui kehas on rohkem jõudu, siis muutub ka hääl tugevamaks. Hetkel pean laskma häälepaeltel puhata ja olema lihtsalt vait kui hääl käriseb. Et kodused saavad minust aeg ajalt ikka jumalast rahu. Aga igal juhul ärge siis ehmatage kui ma suu lahti teen :) ja ei kõla päris ise.
Viimasel nädalal on olnud juba päevi, kus räägin päris oma häälega, seega võib olla te ei kuulegi minu erilist häält. Pole ju väga erilised probleemid või miskit mis mind kohutavalt teistsuguseks teeks?
Lisa kommentaar