Füsioteraapia
–
Algas tegelikult hirmuäratavalt kohe. Kuna mul on olnud madal vererõhk eluaeg, siis seista oli isegi raskem kui näiteks veloergomeetril püsida. Selgus aga, et kõige raskem on füüsiilises mõttes pikemalt kõndimine.
Olete kuulnud, et kui inimene lamab 24 tundi voodis, haigena aga eelnevalt terve inimesena, siis läheb lihastel taastumiseks 2 nädalat ? Nüüd mõelge, et kuigi ma olin liikuv ja töötav inimene, siis trenni polnud ma saanud oma õhkrinna tõttu teha juba aasta aega. Lisaks 5 päeva intensiivis lamamist ja seejärel veel 5 päeva erinevate torude ja dreenidega vähest liikumist. Kui nüüd natuke arvutate esimese näite põhjal, siis ideaalis läheb taastumiseks "intensiivset" füsioteraapiat 140 päeva.
Algus on keeruline suure operatsioonihaava tõttu ehk lihased, närvid on välja venitatud, osa asju lõigatud ja õmmeldud. Seega on asju, mis esimesel-teisel kuul keelatud, näiteks sirutamine või suured kerepöörded. Olgem aus, valus on ka. Kolmandal nädalal oli minu jaoks korralik trenn käia umbes 500 meetrit ja liikuda trepist 9 astet. Rattal oli kergem ja tulemus umbes 3 kilomeetrit 20 minutiga.
Päris kummaline on vaadata kuidas esialgu lihas silmnähtavalt kõhetus. Samas mõtlesin, et "jumal tänatud et mul lihased on". Nüüd tuleb seda kõike taastada. Taastada teatavasti on siiski oluliselt kergem kui nullist luua. Esimesel nädalal olid paarisaja meetri käimise järel perifeersete väikeste lihaste krambid päris korralik, praegu on see peaaegu kadunud.
Õue ehk haigla hoovi jalutama sain täpselt siis kui kolm nädalat opist möödas. Hea tulemus öeldi. Päris korralik pingutus, kui lamad 6 korrusel ja hoovi minekuks tuleb kõndida enne ja kõndida hoovis, kus on seljatoeta! pingid ... Pärast tuleb jõuda ka palatisse tagasi. Hakkama sain küll esimesel katsel aga samal päeval rohkem välja ei kippunud. Pealegi olid riidesse panek ja välisriiete ning saabaste kandmine taas uus väljakutse.
Aasta enne operatsiooni oli minu jaoks raske liikuda treppidest. Kuna elan teisel korrusel, siis plaanisin oma tegevused nii, et käiksin kodust väljas üks kord päevas (et vältida trepist käimise pingutust). Pärast operatsiooni läks üle kuu enne kui mulle jõudis kohale, et nüüd ma võin õue minna nii mitu korda päevas kui ma tahan. Ma jaksan trepist käia!!! Tõsi, ikka on hea meel, et elan teisel korrusel ja mitte kõrgemal. Haiglas kuuendale korrusel ma veel trepist ei käi aga eks seegi on üks eesmärkidest.
Ideaalis võiksin jaanuariks käia päevas a la 3-4 kilomeetrit ja teha nädalas 5 korda 30 minutit veloergomeetril intervalltrenni sh 2 trennivaba päeva nädalas! Hetkel jõuan rattale maksimaalselt 2 (3) korda nädalas ning 2,5 kilomeetrit metsas reipalt kõndida on samuti juba suht jõukohane. Samas on närvivalud liigutamise järel veel tuntavad ja segavad.
Nii ma siis sõidan autoga erinevatesse inimtühjadesse kohtadesse, parkidesse ja spordiradadele ning jalutan. Uude kohta või metsarajale võtan mehe kaasa. Nädala sees on Tartus keset päeva parim koht lauluväljaku tagune spordipark, seda aga vaid siis kui erilist tuult pole. Ilm läheb külmemaks ja seega jalutades tuleb jälgida hingamist. Oluline on ju meie kliimas enda mitte ära külmetada :)
Mõnusaid talviseid jalutuskäike teilegi.
Algus on keeruline suure operatsioonihaava tõttu ehk lihased, närvid on välja venitatud, osa asju lõigatud ja õmmeldud. Seega on asju, mis esimesel-teisel kuul keelatud, näiteks sirutamine või suured kerepöörded. Olgem aus, valus on ka. Kolmandal nädalal oli minu jaoks korralik trenn käia umbes 500 meetrit ja liikuda trepist 9 astet. Rattal oli kergem ja tulemus umbes 3 kilomeetrit 20 minutiga.
Päris kummaline on vaadata kuidas esialgu lihas silmnähtavalt kõhetus. Samas mõtlesin, et "jumal tänatud et mul lihased on". Nüüd tuleb seda kõike taastada. Taastada teatavasti on siiski oluliselt kergem kui nullist luua. Esimesel nädalal olid paarisaja meetri käimise järel perifeersete väikeste lihaste krambid päris korralik, praegu on see peaaegu kadunud.
Õue ehk haigla hoovi jalutama sain täpselt siis kui kolm nädalat opist möödas. Hea tulemus öeldi. Päris korralik pingutus, kui lamad 6 korrusel ja hoovi minekuks tuleb kõndida enne ja kõndida hoovis, kus on seljatoeta! pingid ... Pärast tuleb jõuda ka palatisse tagasi. Hakkama sain küll esimesel katsel aga samal päeval rohkem välja ei kippunud. Pealegi olid riidesse panek ja välisriiete ning saabaste kandmine taas uus väljakutse.
Aasta enne operatsiooni oli minu jaoks raske liikuda treppidest. Kuna elan teisel korrusel, siis plaanisin oma tegevused nii, et käiksin kodust väljas üks kord päevas (et vältida trepist käimise pingutust). Pärast operatsiooni läks üle kuu enne kui mulle jõudis kohale, et nüüd ma võin õue minna nii mitu korda päevas kui ma tahan. Ma jaksan trepist käia!!! Tõsi, ikka on hea meel, et elan teisel korrusel ja mitte kõrgemal. Haiglas kuuendale korrusel ma veel trepist ei käi aga eks seegi on üks eesmärkidest.
Ideaalis võiksin jaanuariks käia päevas a la 3-4 kilomeetrit ja teha nädalas 5 korda 30 minutit veloergomeetril intervalltrenni sh 2 trennivaba päeva nädalas! Hetkel jõuan rattale maksimaalselt 2 (3) korda nädalas ning 2,5 kilomeetrit metsas reipalt kõndida on samuti juba suht jõukohane. Samas on närvivalud liigutamise järel veel tuntavad ja segavad.
Nii ma siis sõidan autoga erinevatesse inimtühjadesse kohtadesse, parkidesse ja spordiradadele ning jalutan. Uude kohta või metsarajale võtan mehe kaasa. Nädala sees on Tartus keset päeva parim koht lauluväljaku tagune spordipark, seda aga vaid siis kui erilist tuult pole. Ilm läheb külmemaks ja seega jalutades tuleb jälgida hingamist. Oluline on ju meie kliimas enda mitte ära külmetada :)
Mõnusaid talviseid jalutuskäike teilegi.
Lisa kommentaar