Emotsioonideta edasi (4/4)
–
Eesti Õdede Liit tegi lepitusmenetluse käigus ettepaneku sõlmida eraldi kollektiivleping nende teemade osas, mida teiste poolt kokkulepitud leping ei hõlmanud. Riiklik lepitaja käsitles seda kui uut lepingu ja uute läbirääkimiste alustamise ettepanekut - mida EÕL poolt tehtud ettepaneku kindlasti ei olnud. Miks? Sest selles olid samad punktid, mis 2020 aastal tehtud ettepanekus.
Venitamis- ja eraldamistaktika õhkkonnas hakata lihtsalt otsast peale, ei olnud olukorda hinnates mõistlik. Õige asja eest väljas olles, ei saa ka loobuda õige asja ajamisest.
Seega tuli õdede liit välja järjekordse ettepanekuga, et olukorda rahumeelselt lahendada. Kvaliteetse tervishoiuteenuse pakkumiseks peavad täna olemasolevate tervishoiutöötajate töötingimused paranema ja ebavõrdne töötajate kohtlemine tuleb lõpetada. Seega tekkis ettepanek sõlmida omalaadne, erakordne kokkulepe õendusvaldkonna arendamiseks, mis sisaldab eelnimetatud arengute toetamist. Ettepanek sai ametlikult läbi räägitud, ametlikult esitatud ja nüüd ootame augusti alguseks ettepanekule tagasisidet. Eesmärk on see allkirjastada enne suve lõppu.
Oleme siiralt veendunud, et õendusvaldkonna arengu kokkuleppeks ei ole vaja kõikide osapoolte nõusolekut, vaid eelkõige poliitilist tahet ja arusaama kuidas tervishoid toimib.
Korduvalt ja korduvalt on meie käest küsitud, et miks te juba ei streigi? Või ka teistpidi, et kui ütleme et valmistume, siis püütakse näidata, et meil pole selleks õigust (kuna leping laieneb kõigile). Muidugi võib ja saab demagoogitseda mõlemat pidi, aga õigus streigiks ning muudeks aktsioonideks on õdede liidul olemas.
Olgu siinkohal öeldud, et õed ja hooldustöötajad valivad streigi alati kõige viimasena, sest nende jaoks on abivajaja kõige olulisem. Klišee poliitikute ja teiste ametite esindajatelt - a la aga keegi ei käse teil ju ületunde teha või teil on õigus keelduda puhkuselt väljatulemisest - on tühi sõnakõlks, kuna täna on tervishoius olukord juba nii hull, et "kui mina ei tee siis ei tee keegi", inimesi kusagil varus pole ning valitus on see elukutse just seetõttu, et need inimesed on hingelt aitajad.
Seistes õige asja eest, õigete inimestega jääb hetkel vaid soovida: jumal hoia poliitikuid, et nad kunagi haiglasse ei satuks, abi ei vajaks või vanaks ei jääks :)
Miski ei häiri mind rohkem kui ebaõiglus ja demagoogia. Kaks väga hästi iseloomustavat näidet nende kohta pärineb mul käesolevast suvest. Esimesel juhul rääkisime eriõdedest kui mulle meenutati “Poola õdede streigis on üleval küsimus, et erineva haridusega õdedel on erinev töötasu aga teevad sama tööd” … jah, nii on aga mis ajast me Poola tervishoidu endale eeskujuks võtame? Meie räägime sellest mis päriselt Põhjamaades toimub. Teisel juhul arutasime arstide ja õdede palgasüsteemi erinevust ja peamine põhjus, miks neid ei saa sarnaseks teha “õdesid ja hooldustöötajaid on nii palju, et nende palga väiksemgi muutmine vajab miljoneid, arste on vähem”… jah nii on ja seda vabandust kasutab riik ka. Kuid see ei ole põhjendus ebaõigluse suurendamiseks ja vaid ühele grupile paremate tingimuste loomiseks.
Või kuidas teile tundub ?
Seega tuli õdede liit välja järjekordse ettepanekuga, et olukorda rahumeelselt lahendada. Kvaliteetse tervishoiuteenuse pakkumiseks peavad täna olemasolevate tervishoiutöötajate töötingimused paranema ja ebavõrdne töötajate kohtlemine tuleb lõpetada. Seega tekkis ettepanek sõlmida omalaadne, erakordne kokkulepe õendusvaldkonna arendamiseks, mis sisaldab eelnimetatud arengute toetamist. Ettepanek sai ametlikult läbi räägitud, ametlikult esitatud ja nüüd ootame augusti alguseks ettepanekule tagasisidet. Eesmärk on see allkirjastada enne suve lõppu.
Oleme siiralt veendunud, et õendusvaldkonna arengu kokkuleppeks ei ole vaja kõikide osapoolte nõusolekut, vaid eelkõige poliitilist tahet ja arusaama kuidas tervishoid toimib.
Korduvalt ja korduvalt on meie käest küsitud, et miks te juba ei streigi? Või ka teistpidi, et kui ütleme et valmistume, siis püütakse näidata, et meil pole selleks õigust (kuna leping laieneb kõigile). Muidugi võib ja saab demagoogitseda mõlemat pidi, aga õigus streigiks ning muudeks aktsioonideks on õdede liidul olemas.
Olgu siinkohal öeldud, et õed ja hooldustöötajad valivad streigi alati kõige viimasena, sest nende jaoks on abivajaja kõige olulisem. Klišee poliitikute ja teiste ametite esindajatelt - a la aga keegi ei käse teil ju ületunde teha või teil on õigus keelduda puhkuselt väljatulemisest - on tühi sõnakõlks, kuna täna on tervishoius olukord juba nii hull, et "kui mina ei tee siis ei tee keegi", inimesi kusagil varus pole ning valitus on see elukutse just seetõttu, et need inimesed on hingelt aitajad.
Seistes õige asja eest, õigete inimestega jääb hetkel vaid soovida: jumal hoia poliitikuid, et nad kunagi haiglasse ei satuks, abi ei vajaks või vanaks ei jääks :)
Miski ei häiri mind rohkem kui ebaõiglus ja demagoogia. Kaks väga hästi iseloomustavat näidet nende kohta pärineb mul käesolevast suvest. Esimesel juhul rääkisime eriõdedest kui mulle meenutati “Poola õdede streigis on üleval küsimus, et erineva haridusega õdedel on erinev töötasu aga teevad sama tööd” … jah, nii on aga mis ajast me Poola tervishoidu endale eeskujuks võtame? Meie räägime sellest mis päriselt Põhjamaades toimub. Teisel juhul arutasime arstide ja õdede palgasüsteemi erinevust ja peamine põhjus, miks neid ei saa sarnaseks teha “õdesid ja hooldustöötajaid on nii palju, et nende palga väiksemgi muutmine vajab miljoneid, arste on vähem”… jah nii on ja seda vabandust kasutab riik ka. Kuid see ei ole põhjendus ebaõigluse suurendamiseks ja vaid ühele grupile paremate tingimuste loomiseks.
Või kuidas teile tundub ?
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 10