Elu nagu ameerika mägedel ...
–
... olen üldiselt positiivne inimene ja enamus inimeste vaates ka "hüperaktiivne". Igal töökohal on mulle öeldud, et peaksin võtma rahulikumalt. Iga töökaaslane on mingil hetkel nõutu, et ei jaksa nii kiiresti järgi tulla. Mul on alati olnud kiire.
Seda raskem on tegelikult taluda kui SA EI SAA ENAM OLLA KIIRE. Ja ma tean, et elu toobki sinu ette uued väljakutsed selleks, et sa midagi uut õpiksid. Ja ma tean, et mu elu aeglustub veelgi, vähemalt nii kaua kuni ma uued kopsud saan :) Ja ma tean, et ma olen niikuinii teinud asju 2 x kiiremini ja 2 x rohkem kui ette nähtud AGA niiiiiiiiii palju huvitavat on praegu ette võetud, nii palju lootustandvaid protsesse on kas käima lükatud või käivituvad ning õdedel on võimalik olla nendes osaline. Seega - - -
Ilmselt panen kannatuse proovile nii mõnelgi riigiametil ja -ametnikul testides, kas meil on päriselt e-riik või mitte. Ja mitte ainult asjaajamist silmas pidades, vaid koosolekutel osalemisel olen aastaid rääkinud sellest kuidas 5 tundi maanteel veeta 2 tunniseks koosolekuks Tallinnas ei ole mõistlik - ei ajakasutust, makro-ega mikroökonoomikat silmas pidades :), rääkimata lihtsalt inimlikkusest või õhusaastest.
Minu valdavalt positiivne maailmavaade ning optimislik suhtumine on viimasel aastal saanud pidevalt lopse ja tagasilööke. Elu on kulgenud lihtsalt mäest alla ja siis jälle üles. Kodused on praegu ainukesed, kes näevad kuidas minu elu sunnitult aeglustub ja kuidas ma seda päriselt võtan. Ausalt - ma ei ole mingi imeinimene, kes suudab kogu aeg ainult päikest pilduda, vihma ja tuult saab ikka ka. Võllanaljad on praegu minu parimad sõbrad.
Mäletan kui kunagi tervishoiu kõrgkooli tulid tööle tervishoiusüsteemi välised inimesed ning kuidas nad ehmatasid meie nalju kuuldes. Siis mõistsin esmakordselt kui küüniliselt kõlavad paljud meedikute naljad mittemeedikutele. Kuid ilmselt on need vajalikud just selleks, et me ise ka inimesteks jääksime. Peaasi, et neid nalju patsiendi kuuldes ei räägitaks :)
Endiselt võetakse mind meedikute poolt kui meedikut, teiste patsientide arvates olen kuidagi teistsugune, inimeste vaates ühtedele ikka mina ise ja teistele mingi friik. Nii lihtsalt on. Need, kes minust üldse aru ei saa, peavad mind lihtsalt blondiiniks. Ja muide, see pole ka üldse paha. Olen mitmel korral areenilt võiduga lahkunud seetõttu, et vastane on mind alahinnanud.
Mina tahaks muide tervishoiusüsteemis patsiendina liigeldes olla patsient, kes teab ehk natuke rohkem aga vajab samamoodi infot kui need, kes midagi ei tea. Vahel ka lihtsalt inimlikku käe hoidmist. Eks hirmul ole suured silmad ja teadmatus võib olla hirmutavam kui teadmine. Valmistudes võib minna nii ja naa, kuid iga väikseimgi info patsiendi iseärasustest võib ühel hetkel olla oluline.
Praegu võiksid, kusagil näiteks sügisel :), saabuda ühe keskmiselt tervislikult elanud inimese kopsud, mis ainult mulle ideaalselt sobivad. Annan neile väärilise elu.
Ilmselt panen kannatuse proovile nii mõnelgi riigiametil ja -ametnikul testides, kas meil on päriselt e-riik või mitte. Ja mitte ainult asjaajamist silmas pidades, vaid koosolekutel osalemisel olen aastaid rääkinud sellest kuidas 5 tundi maanteel veeta 2 tunniseks koosolekuks Tallinnas ei ole mõistlik - ei ajakasutust, makro-ega mikroökonoomikat silmas pidades :), rääkimata lihtsalt inimlikkusest või õhusaastest.
Minu valdavalt positiivne maailmavaade ning optimislik suhtumine on viimasel aastal saanud pidevalt lopse ja tagasilööke. Elu on kulgenud lihtsalt mäest alla ja siis jälle üles. Kodused on praegu ainukesed, kes näevad kuidas minu elu sunnitult aeglustub ja kuidas ma seda päriselt võtan. Ausalt - ma ei ole mingi imeinimene, kes suudab kogu aeg ainult päikest pilduda, vihma ja tuult saab ikka ka. Võllanaljad on praegu minu parimad sõbrad.
Mäletan kui kunagi tervishoiu kõrgkooli tulid tööle tervishoiusüsteemi välised inimesed ning kuidas nad ehmatasid meie nalju kuuldes. Siis mõistsin esmakordselt kui küüniliselt kõlavad paljud meedikute naljad mittemeedikutele. Kuid ilmselt on need vajalikud just selleks, et me ise ka inimesteks jääksime. Peaasi, et neid nalju patsiendi kuuldes ei räägitaks :)
Endiselt võetakse mind meedikute poolt kui meedikut, teiste patsientide arvates olen kuidagi teistsugune, inimeste vaates ühtedele ikka mina ise ja teistele mingi friik. Nii lihtsalt on. Need, kes minust üldse aru ei saa, peavad mind lihtsalt blondiiniks. Ja muide, see pole ka üldse paha. Olen mitmel korral areenilt võiduga lahkunud seetõttu, et vastane on mind alahinnanud.
Mina tahaks muide tervishoiusüsteemis patsiendina liigeldes olla patsient, kes teab ehk natuke rohkem aga vajab samamoodi infot kui need, kes midagi ei tea. Vahel ka lihtsalt inimlikku käe hoidmist. Eks hirmul ole suured silmad ja teadmatus võib olla hirmutavam kui teadmine. Valmistudes võib minna nii ja naa, kuid iga väikseimgi info patsiendi iseärasustest võib ühel hetkel olla oluline.
Praegu võiksid, kusagil näiteks sügisel :), saabuda ühe keskmiselt tervislikult elanud inimese kopsud, mis ainult mulle ideaalselt sobivad. Annan neile väärilise elu.
Lisa kommentaar