Eesti kui suur jututuba
–
Olen õppinud läbirääkimiste kunstit aga Eestis on seda võimalik väga vähe kasutada. Me ju ei räägi sageli üldse läbi, vaid igaüks avaldab oma arvamust ja jääb lihtsalt oma seisukoha juurde. Mäletan kuidas Marju Lauristin kunagi ühel kohtumisel kirjeldas kuidas päriselt paljud asjad pärast taasiseseisvumist sündisid. Kokkuvõtlikult öeldes - ajurünnakute, läbi arutamiste ning siis otsuse tegemisega. Aega polnud venitada ja alati polnud kusagilt isegi mitte mingit tõenduspõhisust kõrvale võtta. Miks me seda praegu nii ei tee?
Eesti on väike, seda me justkui teame, isegi kui oleme hingelt suured, siis inimesi on ikka vähe. Me võiksime seda ära kasutada kõige paremal moel, aga teeme hoopis vastupidist. Eestis on kõik teineteisega seotud, kes on kellegi sugulane, kellegi tuttav või kellegi tuttava- tuttav või mõne kauge sugulasega abielus. Muidu justkui tagasihoidlikud eestlased on üksteisele asjade kohta lobisemises suht maailmameistrid. Testige, kui ei usu.
Rääkige kellelegi midagi lisades, et parem oleks, kui ta sellest kellelegi ei räägi... Isegi siis kui ta 110% pingutab, siis tavaliselt kukub ta kusagil “ sisse” a la lisades like kuhugi kuhu ei peaks või kommenteerib jutu sees midagi mida ta justkui ei peaks teadma jne. Naljakas on hoopiski, et enamus inimesi ei saa kohe nagu mitte kuidagi aru, miks need asjad välja tulevad. Hakatakse pärast otsime, kes rääkis ja kus rääkis jne Mõtlemata et - ise alustas;) Igal juhul on täiesti mõttetu loota, et a la keegi ei saa teada. Kuna see on pea 99% selge, siis on ju mõistlik ju enamus asju otse välja öelda.
Inimesed on inimlikud ja inimlik on eksida. Loeb see, kas inimene saab aru, tunnistab eksimust ja vajadusel vabandab ja teeb järgmisel korral paremini. Kui ükski nendest nimetatutest ei toimi, siis üle paari korra pole mõtet inimesele uut võimalust anda. Vähemalt minu kogemus ütleb, et kui enda vigadest ka ei õpita, siis pole mõtet oma energiat sellistesse tüüpidesse väga palju suunata.
Mis arvate - räägiks rohkem ausalt ja otse?
Rääkige kellelegi midagi lisades, et parem oleks, kui ta sellest kellelegi ei räägi... Isegi siis kui ta 110% pingutab, siis tavaliselt kukub ta kusagil “ sisse” a la lisades like kuhugi kuhu ei peaks või kommenteerib jutu sees midagi mida ta justkui ei peaks teadma jne. Naljakas on hoopiski, et enamus inimesi ei saa kohe nagu mitte kuidagi aru, miks need asjad välja tulevad. Hakatakse pärast otsime, kes rääkis ja kus rääkis jne Mõtlemata et - ise alustas;) Igal juhul on täiesti mõttetu loota, et a la keegi ei saa teada. Kuna see on pea 99% selge, siis on ju mõistlik ju enamus asju otse välja öelda.
Kindlasti kõlan naiivselt mitmetel inimestele, kes arvavad, et nii ikka ei saa. Aga kui paljud on päriselt südamest proovinud?
Ma olen. Vahel saan vastu näppe, aga üldiselt pigem töötab. Elu on üleüldse nii üürike, et tõega pole tark ajada pada ja pole ka tervislik hoida kogu aeg keelt hammaste taga. Kord ütles minu kohta üks suhteliselt tark mees, et “sa ei saa olla igas pulmas pruut”. Tõsi, ei saa ja ei taha ka. Kui ma midagi teen juba teen, siis ma süvenen ja kujundan oma arvamuse. Paljud kahjuks oma isiklikku arvamust kas ei oma või siis ei avalda seda. Mina püüan kellelgi mitte liiga tehes, siiski oma arvamuse välja öelda, kui seda küsitakse :) (mõttetu on üldse ju küsida, kui seda päriselt ei taheta ... ja selliseid olukordi on ka palju)
Inimesed on inimlikud ja inimlik on eksida. Loeb see, kas inimene saab aru, tunnistab eksimust ja vajadusel vabandab ja teeb järgmisel korral paremini. Kui ükski nendest nimetatutest ei toimi, siis üle paari korra pole mõtet inimesele uut võimalust anda. Vähemalt minu kogemus ütleb, et kui enda vigadest ka ei õpita, siis pole mõtet oma energiat sellistesse tüüpidesse väga palju suunata.
Mis arvate - räägiks rohkem ausalt ja otse?
Lisa kommentaar