Võrdsusest

Tervis või haigus stardijoonel

Kõik pole õnnistatud terve olemisega. WHO definitsioon käsitleb nii „vaimset, füüsilist kui sotsiaalset heaolu ja mitte vaid haiguse puudumist“ ehk ainult diagnoosist või selle puudumisest ei räägi me enam ammu. Erivajadustega inimeste vajadustest oleme rääkinud kogu taasiseseisvumise aja, kuid ikka ei ole võimalik kõikidesse hoonetesse iseseisvalt pääseda, igal pool ametnikega asju ajada mõnede meelte puudumisel või elada iseseisvat elu, kui su erivajadus füüsiliselt tuvastatav pole aga diagnoos või praktika seda kinnitavad.

Üha enam inimesi elab meie kõrval, igapäevaselt erinevate diagnoosidega, mis võivad olla nii paranematud, süvenevad kui ka enesetunnet ajuti oluliselt halvendavad. Tööandjad peavad teoreetiliselt selliste asjade arvestama ning töökohad sellele vastavalt kohendama, kuid tegelikkuses kardavad töötajad oma erivajadustest rääkidagi. Ikka lahtilaskmise ja toimetuleku hirmus.

Viimasel ajal tunneme lisaks igapäevaselt suurt muret vaimse tervise pärast. Kuid kas me ise, meie pere ja meie tööandjad saavad päriselt aru, kuidas vaimset tervist hoida, kaitsta ja toetada ning teevad selle hoidmiseks ka vastavaid samme?

Lapsed stardijoonel

Esimeses klassis tuntakse koolirõõmu ja enamasti soovitakse kooli minna. Emad-isad närvitsevad selle üle millisesse klassi ja kooli laps saab (loe: saab panna), aga lapsed ju ei paanitse? Laps peab saama suhelda omavanuste lastega, säilitama koolirõõmu ning avastama oma anded. Me ei taha lapsi selekteerida, vaid tahame anda lastele võrdsed võimalused koos võrdsete õigustega. Mida see praktikas tähendab?

Ülienergilistel lastel peaks olema koolis sama huvitav kui neil, kellel võtab ülesande lahendamine rohkem aega. Vajadusel saadakse abi õpetajalt, kuid miks mitte ka kaasõpilaselt? Ehk peaksime kohe algklassidest peale õppima ja õpetama rohkem märkama ja abistama ka teisi lapsi. Üheskoos õppimise, ühiselt tegemise, meeskonnatöös kaugemale jõudmise kogemuse saab anda kaasa juba mängudega. Lapsed oleksid selleks kõigeks ju valmis, kuid kas ka vanemad?

Viimasel ajal on avaldatud mitmeid artikleid teemal: kas  lapsed ei tohi enam käia muuseumis ja teatris koos õpetajaga? Tegelik küsimus kõlab: kas lapsevanemad võivad maksta koolile raha või mitte? Vastus on lihtne – muidugi võivad. Kõik, kes soovivad ja teevad seda vabatahtlikult on teretulnud igale poole raha andma. Olgu selleks siis kool või erivajadustega inimeste ühing või kasvõi erakond. Oluline on, et kõik selle annetuse tegijad teevad seda vabatahtlikult ning oluline, et annetust kasutatakse kõigi hüvanguks ehk sihtotstarbel, milleks annetus tehti.

Võrdus kõige laiemas tähenduses

Erivajadusega lapsed ja  erivajadustega täiskasvanud on kõikjal meie ümber. Tegemist on sageli ka inimestega, kelle puhul pole alati kõrvalt vaatajatele näha või teada, et inimesel üldse on mingi erivajadus. Osa nendest inimestest ei soovi sellest rääkida, osa sooviks aga ei julge, ometi on neid inimesi järjest enam.

Lapsed alustavad kooliteed puhta lehena. Milline lugu sinna puhtale lehele kirjutatakse sõltub täiskasvanutest, aga ei tohi sõltuda rahast. Inimeseks kujunemisel on suur roll kodul ja loomulikult ühiskonnal tervikuna. Kodust tulevad kaasa hoiakud – kas õppimine on tähtis, kas kultuur on oluline, kas õpetaja on tark, kas kool on tore? Kinnitused nendele väidetele tulevad koolis õpetajatelt ja klassikaaslastelt.

Ühiselt tehtud tegevused edendavad töökultuuri tööl ja kujundavad laste suhtumist kooli. Kahjuks ei jõua või pole võimalik (rahaliselt) igal perekonnal viia lapsi teatrisse, küll aga on olemas võimalik minna koos lastega muuseumi (kasvõi tasuta päevadel), kuid kõik täiskasvanud ei pea seda oluliseks. Kui õpetaja võtab sisuliselt lapsevanema rolli ja tutvustab lastele kultuuri või kui kool võimaldab lapsele rohkem kui kohustuslik õppekava nõuab, siis on see kindlasti äärmiselt teretulnud.  Andes kõigile lastele võrdsema stardijoone ellu astumiseks. Oluline aga, nii tööl kui ka koolis, on üksteise märkamine ja otsus, et kedagi ei jäeta hätta, kedagi ei jäeta maha.

Iga täiskasvanu, kes on lapse kõrval, peab olema eeskujuks oma hoiakute, suhtumise, igapäevase käitumisega. Iga täiskasvanu teiste täiskasvanute keskel peaks niisamuti olema eeskujuks teistele. Kuid kas me oleme?

Lahendused

Koolil on võimalik mõjutada laste arengut, leida üles nende erinevad võimed ja anda võimalused uute tegevuste proovimiseks. Kõik, mis ei mahu riiklikku õppekavva, aga koolil ja õpetajatel on võimalik lisaks pakkuda, saab olla rahastatud vabatahtlikest annetustest või kohaliku omavalitsuse poolt. Meil on koole, kus seda ka kasutatakse ja ei jäeta ära varasemalt planeeritud õppekäike muuseumitesse ja ostetakse endiselt teatripileteid. Osa koole ja lapsevanemaid aga püüab endiselt leida süüdlaseid ning katkestab varem planeeritut.

Läbi aegade on just koolijuht see inimene, kes on leidnud lahendused, hoidnud õpetajaid ja õpilasi. Kool on organisatsioon, kus töökultuur on sama tähtis kui ka teistes organisatsioonides. Areng, pidev õppimine, noortele suunatus, eeskuju aga on ilmselt tähtsamal kohal kui kusagil mujal. Koolijuhi suhtumisest, hoiakutest ja lahendustele orienteeritusest sõltub ka täna, kas vabatahtlikku raha kogutakse edasi ja lapsed käivad õppekäikudel või mitte. Keegi pole seda ära keelanud!

Töökultuuris erivajadustega inimestega arvestamisel on meil aga kõigil veel väga palju ära teha. Mina, siiratud kopsudega inimesena, olen näiteks eriti vastuvõtlik viirustele. Paljud inimesed minu ümber arvestavad sellega ja hoiavad minust eemale kui neil on nina nohune, osa aga leiavad lihtsalt, et peaksin kogu aeg siis ise maskis olema, sest see on minu probleem. Lihtsamatest näidetest: inimene võib tuikuda tänaval, mitte purjus olles, vaid hoopis mõne terviseprobleemi pärast või vajada seismise asemel tooli istumiseks, sest tal on näiteks madal vererõhk või ta tuli tööle otse kiiritusravilt.

Enamasti muutuvad inimesed empaatilisemaks siis kui ka neil endal on tekkinud mõni erivajadus/terviseprobleem, kuid nendele teemadele peaks mõtlema iga tööandja juba olulisele varem kui keegi julgeb oma erivajadustest rääkida. Erivajadused on uus norm.

Võrdsed õigused ei tähenda alati automaatselt võrdseid võimalusi, kuid peame ühiskonnana püüdma neid teineteisele lähendada. Igaüks saab mõelda mida konkreetselt ära teha, et märgata inimest enda kõrval, olgu see siis laps või täiskasvanu. Igaüks saab olla homme natuke parem versioon iseendast. Igaühe üks väike samm aitab ühiskonda tervikuna areneda. Teeme kõik selle väikese sammu ja märkame päriselt inimest, koos tema heade omaduste, väikeste vigade ning erivajadustega.