Uued kogemused - seekord parkimisel
–
Inimene õpib ikka kogu eluaja. Kas ka see laulusalmi teine pool õige on ... ei tea. Kirjutasin, et sain invaparkimise kaardi. Instruktaaži sain ka, et tasulistes parklates on ikka tasuline parkimine:) ja "linna" parklates saab invakaardiga tasuta parkida. Tundub loogiline?
Kui ma invaparkimiskaardi sain, siis hakkasin esimest korda ringi vaatama et kuhu päriselt parkida saab. Kaubanduskeskuste suurtes parklates selgub, et mõned parkimiskohad siiski on. Tõsi neid kasutatakse ka kauba mahalaadimiseks või "korraks" peatumiseks ehk seega on neile konkurents. Nii pole alati sellest kasu, et sul on luba ja koht ka on maha joonistatud.
Asutuste lähedal on tähistatud parkimiskohti, sageli on neid aga ainult üks või siis on need selliselt tähistatud, et neid on keeruline leida. Head on tõesti need parkimiskohad, mis on joonistatud siniseks ja kuhu on jäetud ka pisut rohkem ruumi erineva tehnikaga manööverdamiseks. Heas asukohas, ilusti tähistatud, õiges suuruses ning võiks öelda, et mugavad invaparkimise kohad on Tartus näiteks Veeriku või Räni Selveritel. Seal liiguvad ka ukse automaatselt ning iseteeninduskassad aitavad väga olulisel määral energiat kokku hoida, kuna ei pea asju mitu korda ümber laduma.
Maikuus viis töö mind õiguskantsleri büroosse. Leidsin Tallinna linnavalituse lehelt viite-kaardi, et kuhu pääseb liikumispuudega inimene ehk kus asuvad nö avalikud invaparkimiskohad. Selgus, et Toompeale pole tegelikult nagu sellistel inimestel asja. Ok, saan aru et vanalinna ümber ei tee ja kõikidest treppidest pole mõistlik ronida AGA õiguskantsleri juurde võiks nagu iga inimene saada :) Sain muidugi mina ka - parkides ikkagi Toompeale, makstes Eesti riigi arengusse panustamise eest 13 eurot peale ja ronides minu jaoks rasketest treppidest nõupidamisruumi. Tõsi, samal ajal mõeldes, et see pole ju tegelikult normaalne?
SA TÜK juures on invaparkimise kohad kolmel pool maja, kuid nii palju kui mina sinna olen sattunud (nädalas korra või mõnikord paar), siis on need kohad alati täis. Lisaks on segane, kas näiteks mittetähistatud alal invaparkimisloaga parkides on parkimine kliinikumi ümbruses tasuta või mitte. Tegemist justkui Europarkla ehk tasulise alaga ja tuleb maksta. Samas on kliinikumi kodulehelt leitav märkus, et invakaardiga parkimine tasuta. Võta siis nüüd kinni kumb on õige. Igal juhul on kliinikumi ümber invaparkimise kohti vähe. Eriti totter on nn pargipoolsel küljel olevad kohad, kus verekeskuse poolt majja pääsemisel tuleb trepist üles ronida.
EÕL konverents ajal parkisin Swisshotelli all olevas parklas. Invaparkimise kohad kenasti olemas, ainult et hotellist kaugel ning uks hotelli lifti avaneb sellist jõudu tarvitades, et minulgi oli vaevaks seda avada. Ratastoolis, saatjata isik, sealt omal jõul läbi ei liigu.
Tervise Arengu Instituudi parklas on näiteks üks invaparkimise koht. Kui mina koosolekule jõudsin, siis parkis sellel ainsal kohal SOL puhastusteenuste auto. Kuna järgmine võimalik parkimiskoht oleks olnud peaaegu pool kilomeetrit eemal, siis peatasin oma auto selle "bussi" kõrval ja palusin koha vabaks teha. Autost oli 2 täismeest + üks krapsaka olemisega daam, kes tuli ja lehvitas minu nina ees osalise töövõime kaarti, öeldes: "mul on siin ka õigus parkida ja me muide peame siin tööd tegema." Teatasin võimalikult viisakalt, et ka minul on siin vaja tööd teha ning kui neil invaparkimise kaarti pole, siis on kahjuks minul eesõigus. Torises mis torises aga auto sellelt kohalt lahkus. Vajasin seda lähedal parkimist sel korral nii väga, et ilmselt oleksin vastasel juhul neil lihtsalt tee kinni parkinud :) Väga naljakas tunne oli ja taas mõtlesin, et paljud ilmselt ei lähegi sellisel korral oma "õigust nõudma", sest nad ei jaksa seda teha. Ja mõtlesin sellele, kuidas ise oma parematel päevadel olen jätnud invaparkimise koha hõivamata mõeldes, et ehk on seda kellelgi rohkem vaja kui minul ...
Aga kui lihtsamatele asjadele tähelepanu pöörata, siis Tartus raudtee äärde rajatud uues parklas - invaparkimis koht kenasti olemas, otse TREPI kõrval. Kohas, kus on peaaegu looduslik kaldtee, invaparkimise kohta pole. Geniaalne või kohtlane?
Annaks jumal tükikese südant ja mõistust, et suudaks loogiliselt mõelda ka need, kellel endal otseselt erivajadused puuduvad :) Endiselt soovin kõigile natukene rohkem teiste inimeste mõistmist või lihtsalt teistele mõtlemist endale mõtlemise kõrval.
Asutuste lähedal on tähistatud parkimiskohti, sageli on neid aga ainult üks või siis on need selliselt tähistatud, et neid on keeruline leida. Head on tõesti need parkimiskohad, mis on joonistatud siniseks ja kuhu on jäetud ka pisut rohkem ruumi erineva tehnikaga manööverdamiseks. Heas asukohas, ilusti tähistatud, õiges suuruses ning võiks öelda, et mugavad invaparkimise kohad on Tartus näiteks Veeriku või Räni Selveritel. Seal liiguvad ka ukse automaatselt ning iseteeninduskassad aitavad väga olulisel määral energiat kokku hoida, kuna ei pea asju mitu korda ümber laduma.
Maikuus viis töö mind õiguskantsleri büroosse. Leidsin Tallinna linnavalituse lehelt viite-kaardi, et kuhu pääseb liikumispuudega inimene ehk kus asuvad nö avalikud invaparkimiskohad. Selgus, et Toompeale pole tegelikult nagu sellistel inimestel asja. Ok, saan aru et vanalinna ümber ei tee ja kõikidest treppidest pole mõistlik ronida AGA õiguskantsleri juurde võiks nagu iga inimene saada :) Sain muidugi mina ka - parkides ikkagi Toompeale, makstes Eesti riigi arengusse panustamise eest 13 eurot peale ja ronides minu jaoks rasketest treppidest nõupidamisruumi. Tõsi, samal ajal mõeldes, et see pole ju tegelikult normaalne?
SA TÜK juures on invaparkimise kohad kolmel pool maja, kuid nii palju kui mina sinna olen sattunud (nädalas korra või mõnikord paar), siis on need kohad alati täis. Lisaks on segane, kas näiteks mittetähistatud alal invaparkimisloaga parkides on parkimine kliinikumi ümbruses tasuta või mitte. Tegemist justkui Europarkla ehk tasulise alaga ja tuleb maksta. Samas on kliinikumi kodulehelt leitav märkus, et invakaardiga parkimine tasuta. Võta siis nüüd kinni kumb on õige. Igal juhul on kliinikumi ümber invaparkimise kohti vähe. Eriti totter on nn pargipoolsel küljel olevad kohad, kus verekeskuse poolt majja pääsemisel tuleb trepist üles ronida.
EÕL konverents ajal parkisin Swisshotelli all olevas parklas. Invaparkimise kohad kenasti olemas, ainult et hotellist kaugel ning uks hotelli lifti avaneb sellist jõudu tarvitades, et minulgi oli vaevaks seda avada. Ratastoolis, saatjata isik, sealt omal jõul läbi ei liigu.
Tervise Arengu Instituudi parklas on näiteks üks invaparkimise koht. Kui mina koosolekule jõudsin, siis parkis sellel ainsal kohal SOL puhastusteenuste auto. Kuna järgmine võimalik parkimiskoht oleks olnud peaaegu pool kilomeetrit eemal, siis peatasin oma auto selle "bussi" kõrval ja palusin koha vabaks teha. Autost oli 2 täismeest + üks krapsaka olemisega daam, kes tuli ja lehvitas minu nina ees osalise töövõime kaarti, öeldes: "mul on siin ka õigus parkida ja me muide peame siin tööd tegema." Teatasin võimalikult viisakalt, et ka minul on siin vaja tööd teha ning kui neil invaparkimise kaarti pole, siis on kahjuks minul eesõigus. Torises mis torises aga auto sellelt kohalt lahkus. Vajasin seda lähedal parkimist sel korral nii väga, et ilmselt oleksin vastasel juhul neil lihtsalt tee kinni parkinud :) Väga naljakas tunne oli ja taas mõtlesin, et paljud ilmselt ei lähegi sellisel korral oma "õigust nõudma", sest nad ei jaksa seda teha. Ja mõtlesin sellele, kuidas ise oma parematel päevadel olen jätnud invaparkimise koha hõivamata mõeldes, et ehk on seda kellelgi rohkem vaja kui minul ...
Aga kui lihtsamatele asjadele tähelepanu pöörata, siis Tartus raudtee äärde rajatud uues parklas - invaparkimis koht kenasti olemas, otse TREPI kõrval. Kohas, kus on peaaegu looduslik kaldtee, invaparkimise kohta pole. Geniaalne või kohtlane?
Annaks jumal tükikese südant ja mõistust, et suudaks loogiliselt mõelda ka need, kellel endal otseselt erivajadused puuduvad :) Endiselt soovin kõigile natukene rohkem teiste inimeste mõistmist või lihtsalt teistele mõtlemist endale mõtlemise kõrval.
Lisa kommentaar