Pealt ei näe
–
Vahel on see päris naljakas kui inimesed võrdlevad kes on "haigem". Või kui teeme lihtsalt peale vaadates otsuse, et inimene on ju "terve". Me päriselt ei näe ega tea kuidas inimene end tunneb ja kui terve-haige ta on päriselt.
Naeratavast depressioonist oleme kuulnud, sest depressioonist räägitakse. Onkoloogika käivitamine on tõstnud esile teema kui paljud käivad tööl ja püüavad võimalikult normaalset elada, saades iga nädal ränka ravi. Ühtlasi on püütud panna avalikkust mõistma, et "kõik puuded ei paista välja". Samas kipume ikka silte külge kleepima, kui mõni inimene on natuke liiga paks või liiga peenike, kui kellegi kõnnak on pisut ebakindel või kui kellegi käest kogu aeg asjad pudenevad.
24 tunnine valve võib põhjustada organismi joobeseisundile omase käitumise ehk 17-19 tunnine tööaeg mõjub ajule 0.5 promillise joobena. Öösel välislähetuselt laekunud minister võib seista riigikogu puldis ja mõjuda ebaadekvaatsena. Kell 23 riigikogu puldis küsimustele vastav minister võib olla samuti juba 17 tundi tööl. Imetav ema, kellel on miskipärast vajalik liikluses osaleda võib olla ohtlik, sest pole piisavalt maganud. Rääkimata siis kõikidest haigustest või erinevatest sümptomitest, mida me igapäevaselt kogeme. Migreen või lihtsalt hirmus peavalu, liigesvalu või lihtsalt valutavad sõrmed võivad takistada oluliselt rohkem igapäevategevusi ja eluga toimetulekut, kui pealtnäha paistab. Kui palju me mõtleme päriselt, et inimesel, kellega koos toimetame võib olla muresid, terviseprobleeme, tänast kehva enesetunnet, mis kõik takistab tal endast 100% andmast?
Jah, lihtne on öelda - jää koju. Kui see on üksik peavalu, mis sul tõusta ei lase, siis tõesti. Kuid kui see liigesvalu on igapäevane, see keemiaravi on iganädalane, kui see magamatus on pidev, siis sa ikkagi tõused ja lähed. Elu vajab elamist, töö tahab tegemist, kohustused on vaja täita.
Eriti keeruline on see elualadel, kus sa ise oled aitaja rollis, kus paljud teised inimesed sõltuvad sinust ja sinu enesetundest. Paljud tervishoius töötavad inimesed panevadki päriselt mured kotiga tööruumi kõrvale maha, et peale tööd need taas kaasa võtta. Osa inimestest saab võtta vaba päeva või haiguslehe kui olukord on päris hull. Mõned inimestest tulevad ja teevad, kasvõi hambad ristis, kõik asjad ära - hinnates, et "kodus on hullem".
Paljud, erinevate, igapäevaste vaevustega inimesed, tulevad kohale ja annavad endast ikkagi 100% ja näevad välja sellised, et neil poleks justkui mitte midagi viga. Teised ju ei näe kuidas nad tunnevad ennast õhtul kodus, kuidas nad taastuvad ning kas nad üldse midagi peale töö suudavad elus teha. Paljud inimesed teadvustavad, et mitte midagi tehes ja kodus paranemist oodates, ootab nurga taga depressioon.
Kõik seda teades ja vahel ka kogedes, lõikab kohutavalt hinge, et eestlastena oleme jube vihased ning tigedad teiste eestlaste peale. Vahel tundub suisa, et mõnel inimesel on täiega hea olla kui saab kellegi tuju ära rikkuda. Kas tõesti on täiesti lootusetu loota, et inimesed suudavad olla inimlikud?
24 tunnine valve võib põhjustada organismi joobeseisundile omase käitumise ehk 17-19 tunnine tööaeg mõjub ajule 0.5 promillise joobena. Öösel välislähetuselt laekunud minister võib seista riigikogu puldis ja mõjuda ebaadekvaatsena. Kell 23 riigikogu puldis küsimustele vastav minister võib olla samuti juba 17 tundi tööl. Imetav ema, kellel on miskipärast vajalik liikluses osaleda võib olla ohtlik, sest pole piisavalt maganud. Rääkimata siis kõikidest haigustest või erinevatest sümptomitest, mida me igapäevaselt kogeme. Migreen või lihtsalt hirmus peavalu, liigesvalu või lihtsalt valutavad sõrmed võivad takistada oluliselt rohkem igapäevategevusi ja eluga toimetulekut, kui pealtnäha paistab. Kui palju me mõtleme päriselt, et inimesel, kellega koos toimetame võib olla muresid, terviseprobleeme, tänast kehva enesetunnet, mis kõik takistab tal endast 100% andmast?
Jah, lihtne on öelda - jää koju. Kui see on üksik peavalu, mis sul tõusta ei lase, siis tõesti. Kuid kui see liigesvalu on igapäevane, see keemiaravi on iganädalane, kui see magamatus on pidev, siis sa ikkagi tõused ja lähed. Elu vajab elamist, töö tahab tegemist, kohustused on vaja täita.
Eriti keeruline on see elualadel, kus sa ise oled aitaja rollis, kus paljud teised inimesed sõltuvad sinust ja sinu enesetundest. Paljud tervishoius töötavad inimesed panevadki päriselt mured kotiga tööruumi kõrvale maha, et peale tööd need taas kaasa võtta. Osa inimestest saab võtta vaba päeva või haiguslehe kui olukord on päris hull. Mõned inimestest tulevad ja teevad, kasvõi hambad ristis, kõik asjad ära - hinnates, et "kodus on hullem".
Paljud, erinevate, igapäevaste vaevustega inimesed, tulevad kohale ja annavad endast ikkagi 100% ja näevad välja sellised, et neil poleks justkui mitte midagi viga. Teised ju ei näe kuidas nad tunnevad ennast õhtul kodus, kuidas nad taastuvad ning kas nad üldse midagi peale töö suudavad elus teha. Paljud inimesed teadvustavad, et mitte midagi tehes ja kodus paranemist oodates, ootab nurga taga depressioon.
Kõik seda teades ja vahel ka kogedes, lõikab kohutavalt hinge, et eestlastena oleme jube vihased ning tigedad teiste eestlaste peale. Vahel tundub suisa, et mõnel inimesel on täiega hea olla kui saab kellegi tuju ära rikkuda. Kas tõesti on täiesti lootusetu loota, et inimesed suudavad olla inimlikud?
Lisa kommentaar