Õigused ja vastutus
–
Kas ja mida võib õde patsiendile öelda?
Kes ja mida õpetab hooldustöötajale kui osakonda saabuvad uued tehnilised vidinad?
Kas ja mida peab õde teadma ravist ja ravimitest?
Kas õde peab mõtlema ja kahtlema kui täidab arsti korraldust?
Kuidas saab õde või hooldaja abistada patsienti kui füsioterapeut ei õpeta mida mida patsient tohib või ei tohi? jne jne jne
Need ja ka paljud muud küsimused on tegelikult vastuseta.
Kes ja mida õpetab hooldustöötajale kui osakonda saabuvad uued tehnilised vidinad?
Kas ja mida peab õde teadma ravist ja ravimitest?
Kas õde peab mõtlema ja kahtlema kui täidab arsti korraldust?
Kuidas saab õde või hooldaja abistada patsienti kui füsioterapeut ei õpeta mida mida patsient tohib või ei tohi? jne jne jne
Need ja ka paljud muud küsimused on tegelikult vastuseta.
Patsient ootab arsti aga arstil on erakorraline situatsioon lahendada. Patsient küsib õelt, kes ütleb et peate ootama arsti. Hooldustöötaja tuleb palatisse elektroonilise termomeetriga kõrvast temperatuuri mõõtma, õnnelik uue abivahendi üle. Patsient tõstab padjalt pea. Palavik. Mida võib olla poleks kui mõõdetaks teisest kõrvast, mis vastu patja ei olnud ... Patsient uurib õelt ravimi kõrvaltoimete kohta. Õde ütleb: arst on selle kirjutanud, küsige temalt. Lõputu ring, kuna täpselt ei tea mida ja kes ja millal tohib või hoopiski peab.
Järgmine võti. Lepime kokku, kellel on mille jaoks oskused-kogemused, kes mille eest vastutab. Meil on inimesi liiga vähe - seega peame kasutama olemasolevat inimressurssi efektiivselt. On mitmeid tegevusi, mida mujal maailmas teevad õed ja mida meil täna teevad ikka veel arstid. On mitmeid tegevusi mida võiksid teha väljaõppinud hooldustöötajad aga mida 40 tunnise täienduskoolituse saanud hooldajad ei tohiks teha.
Paneme tööle haigla ja osakonnasisese koolitussüsteemi nii, et info liigub nii arstilt-õele-hooldajale kui ka vastupidises suunas ja täiendame seda parema dokumenteerimisega. Muutume paindlikumaks. Me vajame infot, mida meie kolleeg on õppinud ehk milleks ta on võimeline. Me peame kasutama nende inimeste potentsiaali, kes võiksid-tahaksid-suudaksid teha enam. Me võiks kasutada teisi patsiente, kes tahaksid meid vabatahtlikult aidata. Me pelgame regulatsioone ja eksimusi ning seetõttu jäävad uuendusmõtted seisma.
Mõtleme paljude lisategevuste peale mis vähendavad tervishoiutöötajate koormust, kuid on vajalikud patsiendile. Näiteks maniküür-pediküür-juuksur-habemeajamine. Miks neid tegevusi ei võiks pakkuda mõni kutsehariduskeskuse praktikatiim või FIE ? Haiglal võiks olla olemas mõned mittestatsionaarsed vahendid, mida erinevatesse kohtadesse/osakondadesse/palatisse liikuda ja teenust pakkuda.
Kui x aastat tagasi vajas õde mõne protseduuri juures abi, siis kutsus ta arsti. Nüüd kutsub ta kolleegi teisest osakonnast. See näitab kuidas meie tegevused muutuvad järjest spetsiifilisemaks. Turvatunne tekib siis kui me päriselt teame, mida meie kõrval töötav kolleeg teab ja teeb ning kes mille eest päriselt vastutab.
Päriselus, mitte paberil.
Järgmine võti. Lepime kokku, kellel on mille jaoks oskused-kogemused, kes mille eest vastutab. Meil on inimesi liiga vähe - seega peame kasutama olemasolevat inimressurssi efektiivselt. On mitmeid tegevusi, mida mujal maailmas teevad õed ja mida meil täna teevad ikka veel arstid. On mitmeid tegevusi mida võiksid teha väljaõppinud hooldustöötajad aga mida 40 tunnise täienduskoolituse saanud hooldajad ei tohiks teha.
Paneme tööle haigla ja osakonnasisese koolitussüsteemi nii, et info liigub nii arstilt-õele-hooldajale kui ka vastupidises suunas ja täiendame seda parema dokumenteerimisega. Muutume paindlikumaks. Me vajame infot, mida meie kolleeg on õppinud ehk milleks ta on võimeline. Me peame kasutama nende inimeste potentsiaali, kes võiksid-tahaksid-suudaksid teha enam. Me võiks kasutada teisi patsiente, kes tahaksid meid vabatahtlikult aidata. Me pelgame regulatsioone ja eksimusi ning seetõttu jäävad uuendusmõtted seisma.
Mõtleme paljude lisategevuste peale mis vähendavad tervishoiutöötajate koormust, kuid on vajalikud patsiendile. Näiteks maniküür-pediküür-juuksur-habemeajamine. Miks neid tegevusi ei võiks pakkuda mõni kutsehariduskeskuse praktikatiim või FIE ? Haiglal võiks olla olemas mõned mittestatsionaarsed vahendid, mida erinevatesse kohtadesse/osakondadesse/palatisse liikuda ja teenust pakkuda.
Kui x aastat tagasi vajas õde mõne protseduuri juures abi, siis kutsus ta arsti. Nüüd kutsub ta kolleegi teisest osakonnast. See näitab kuidas meie tegevused muutuvad järjest spetsiifilisemaks. Turvatunne tekib siis kui me päriselt teame, mida meie kõrval töötav kolleeg teab ja teeb ning kes mille eest päriselt vastutab.
Päriselus, mitte paberil.
Lisa kommentaar