Normaalsed reaktsioonid
–
Osa inimesi tunneb mind koos hapnikuballooni ja ninakanüüliga nähes silmnähtavalt ebamugavalt, osa ei oska üldse olla. Olgem ausad, osa suisa põgeneb. Kui aga suht võõras inimene küsib täitsa rahulikult - kuidas selle ballooniga on, kas nagu kõrgel mäel kus hapnik hõre või teeb nalja a la "tulevikus oleme me ilmselt kõik sellised"... siis mõjub see väga värskendavalt.
Keegi ei saa ega peagi tundma sama mida ma tunnen. Keegi ei saa seda päriselt ette kujutada. Ja keegi ei peagi sellest kõike teadma. Küsida võib, praktiliselt kõike, kui sa teed seda siiralt. Mitte moe pärast. Kui sind päriselt ei huvita, siis jäta parem küsimata. Paljud inimesed ei oma kujutlusvõimet kuidas on võimalik niimoodi üldse hakkama saada, rääkimata tööl käimisest ja muudest igapäevastest asjadest.
Tegelikult algab kõik sinu enda suhtumisest. Ellu, asjadesse ja oma olukorda. Kõige lihtsam on muidugi endasse tõmbuda ja tuppa sulguda, või siiski mitte? Jagatud mure pidavat olema pool muret. Kui sul enda suhtumise osas on asjad paigas, siis järgmiseks sammuks on häälestada lähedased posiivseteks. Lõpuks veenate üksteist, et kõik me saame kõigega hakkama. Ja siis saategi.
Nii peab mu abikaasa dreeni sideme vahetust samalaadseks tegevuseks kui hammaste pesu, tütar hapnikuballoonidega ringi jalutamist või koju jõudes esimese asjana kontsentraatori sisselülitamist tavalisteks tegevusteks. Kaugematel sugulastel on pisut keerulisem, kuid hakkama saavad ka nemad. Nad saavad ju aru, et tegelikult on minul (ainult) pisut keerulisem kui nendel.
Ausad küsimused ükskõik kellelt sh nii arsti kui õe haridusega inimestelt a la kaua hapnikuballooniga hapnikku jätkub, kus neid täita saab, palju balloon kaalub, kas sa magad hapnikuga, kas selles kontsentraatori kohvris on mahuti sees ... on normaaaaaaaalsed! Lisaks aitavad need küsijal õppida midagi uut, aktsepteerida erisusi ning mõnel raskel hetkel mõelda, et “ mul endal polegi nii raske”. Mul pole tõesti midagi selle vastu, kui keegi tunneb end hästi mõeldes et mul on hullem :) Tõega. Elu tahab elamist, ei tea me keegi kauaks meile seda on antud, seega on mõistlik elada, mitte halada.
Ja mina siinkohal muideks esindan ELU! Elagu.
Tegelikult algab kõik sinu enda suhtumisest. Ellu, asjadesse ja oma olukorda. Kõige lihtsam on muidugi endasse tõmbuda ja tuppa sulguda, või siiski mitte? Jagatud mure pidavat olema pool muret. Kui sul enda suhtumise osas on asjad paigas, siis järgmiseks sammuks on häälestada lähedased posiivseteks. Lõpuks veenate üksteist, et kõik me saame kõigega hakkama. Ja siis saategi.
Nii peab mu abikaasa dreeni sideme vahetust samalaadseks tegevuseks kui hammaste pesu, tütar hapnikuballoonidega ringi jalutamist või koju jõudes esimese asjana kontsentraatori sisselülitamist tavalisteks tegevusteks. Kaugematel sugulastel on pisut keerulisem, kuid hakkama saavad ka nemad. Nad saavad ju aru, et tegelikult on minul (ainult) pisut keerulisem kui nendel.
Ausad küsimused ükskõik kellelt sh nii arsti kui õe haridusega inimestelt a la kaua hapnikuballooniga hapnikku jätkub, kus neid täita saab, palju balloon kaalub, kas sa magad hapnikuga, kas selles kontsentraatori kohvris on mahuti sees ... on normaaaaaaaalsed! Lisaks aitavad need küsijal õppida midagi uut, aktsepteerida erisusi ning mõnel raskel hetkel mõelda, et “ mul endal polegi nii raske”. Mul pole tõesti midagi selle vastu, kui keegi tunneb end hästi mõeldes et mul on hullem :) Tõega. Elu tahab elamist, ei tea me keegi kauaks meile seda on antud, seega on mõistlik elada, mitte halada.
Ja mina siinkohal muideks esindan ELU! Elagu.
Lisa kommentaar