Noortest, kes on niisama
–
Inimesed, kes mind pisut enam tunnevad ka teavad - kui ma pole ammu midagi kirjutanud, siis olen ilmselt kas üle töötanud või tõbine. Ptüi, ptüi, ptüi - tõbine õnneks ei ole.
Just nii, seega olengi üle töötanud. Ma ei pea enam ammu normaalseks ega uhkustamist väärivaks tõsiasja, et viimased neli kuud on minu töönädalad pigem nii 50 tunni pikkuseks veninud. See pole hea tava ega hea eeskuju, ise enda tervist rikkuda. Lohutan end muidugi sellega (nagu paljud), et see on ajutine. Iga asja käivitamine võtab ju aega ja energiat alguses rohkelt.
Igal juhul - võtsin eelmise nädala lõpus ühe vaba päeva töönädalast ning laupäeva - pühapäevagi hoidsin arvutist ning töösuhtlusest eemal. Esmaspäeval oli juba natuke rohkem inimese tunne.
Täna ajendas mind kirjutama ajakirjanduses üles võetud teema noortest, kes ei tee mitte midagi. No jah, kui üldse midagi ei tee, siis on kehvasti. Kui on kodus aga tööl ei käi, kuid võtavad majapidamise enda kanda, siis polegi olukord kõige hullem. Aga kindlasti on põhjused väga erinevad ning probleem on ka lihtsalt selles, et miinimumpalgaga töökohti on Eesti lihtsalt liiga palju.
Kunagi mõtlesin, et noorem põlvkond ei saa enam aru miks peaks tegema "viis aastat nelja aastaga", sest nad pole lihtsalt sellest ajastust pärit. Siis hakkasin ise ka mõtlema, et miks ikka tegelikult peaks viis aastat neljaga tegema? Mõistlikku vastust ei leidnudki. Nüüd kui kuulen kolleege või ülemusi torisemas, et noored ei taha teha lisatööd sh ka näiteks haigestunud kolleegi asemel lisakohustusi võtta, siis tahan öelda: õigesti teevad! Hädas tuleb enamus inimesi appi aga kui hädast saab nö rutiin, siis ei tundu abiküsimine põhjendatud. Kui kogu aeg on vaja kedagi asendada või midagi lisaks teha, siis on see juba põhitegevus ning põhitegevus peaks mahtuma päevas 8 tunni sisse ära.
Tööandjate esindusorganisatsioonid on rääkinud töötamises ja tootmises madalast efektiivsusest. Vähem on räägitud ja otsitud selle põhjuseid. Usun siiralt, et põhjus peitub kehvas organiseerimises, väheses motiveerituses kardinaalseid muutusi katsetada ning liigses usus "et sundides tegijaid kiiremini, paremini, kõrgemalt, saavutame paremaid tulemusi". Kirjutasin paar aastat tagasi, et 7 tunnise tööpäeva rakendamine võiks tuua suurema efektiivsuse kui pidevalt 8 tunni asemel 9 tundi töötades, nagu Eestis kisub tavaks. Tundub, et muu maailm juba katsetab selliseid variante, meie siin aga ikka veel mõtleme... pikaldased nagu me oleme.
Võiksime ise peeglisse vaadata ja mõelda, miks me endiselt püüame teha viis aastat nelja aastaga? Miks me ei tee vähem ja efektiivsemalt? Miks me ei hakka ise vastu süsteemile, mis peab ületöötamist normaalseks? Miks meie ei oska öelda "ei"?
Eks igaühel meil on oma põhjused, kuid mul on hea meel nende noorte üle, kes pigem saavad hakkama vähemaga aga ei tööta end surnuks. Mul on kahju, kui ei suudeta oma täiskasvanud lapsi üle pesaääre lükata või on lihtsalt õige aeg selleks maha magatud. Kõigel on põhjus ja tagajärg. Ma pole teadlane ega tea - millal on õige aeg või mida täpselt peab tegema, sest kõik inimesed on erinevad ja nii on ka lahendused erinevad. Kui laps pole leidnud tööd, kuid võtab näiteks koduse majapidamise oma õlgadele, siis polegi olukord nii hull, kui ta aga lihtsalt "parasiteerib", siis ei ole küsimus ju ainult temas, vaid ka sellest kuidas vanemad talle seda võimaldavad või millised on selle pere harjumused olnud juba varasemalt. Samuti on küsimus ühiskonnas, kui noor ei tahagi tööd leida või vahetab pidevalt töökohti, siis peaksime juurdlema ka selle üle, miks tegelikult ei taha noor selle ühiskonna aktiivne liige olla?
Õnneks on minu meelest meil siin Eestis ka täiesti teistsuguseid noori, neid kes teevad normaalse koormusega tööd ja panustavad palju ühiskondlikku tegevusse. Algatavad asju, tegevusi, kampaaniaid, millest meie põlvkond on ehk mõelnud aga tegudeni pole jõutud. Õnneks väärtustavad paljud noored vaba aega, kultuurilist elamust, teiste aitamist ja nõrgemate toetamist palju enam kui seda on tehtud aastaid. Ma usun, et selliseid noori on Eesti rohkem, kui kodudes jõudeelu elavaid.
Kuid ma tean kindlalt ka seda, et meie põlvkond peab õppima vähem tööd tegema ning elust rohkem rõõmu tundma. Mina ise pean samuti õppima - tasakaal töö - ja puhkamise vahel on kergemini saavutatav aga lihtsalt niisama olemist pean ma veel õppima.
Hea õppimiskevadet meile kõigile
Igal juhul - võtsin eelmise nädala lõpus ühe vaba päeva töönädalast ning laupäeva - pühapäevagi hoidsin arvutist ning töösuhtlusest eemal. Esmaspäeval oli juba natuke rohkem inimese tunne.
Täna ajendas mind kirjutama ajakirjanduses üles võetud teema noortest, kes ei tee mitte midagi. No jah, kui üldse midagi ei tee, siis on kehvasti. Kui on kodus aga tööl ei käi, kuid võtavad majapidamise enda kanda, siis polegi olukord kõige hullem. Aga kindlasti on põhjused väga erinevad ning probleem on ka lihtsalt selles, et miinimumpalgaga töökohti on Eesti lihtsalt liiga palju.
Kunagi mõtlesin, et noorem põlvkond ei saa enam aru miks peaks tegema "viis aastat nelja aastaga", sest nad pole lihtsalt sellest ajastust pärit. Siis hakkasin ise ka mõtlema, et miks ikka tegelikult peaks viis aastat neljaga tegema? Mõistlikku vastust ei leidnudki. Nüüd kui kuulen kolleege või ülemusi torisemas, et noored ei taha teha lisatööd sh ka näiteks haigestunud kolleegi asemel lisakohustusi võtta, siis tahan öelda: õigesti teevad! Hädas tuleb enamus inimesi appi aga kui hädast saab nö rutiin, siis ei tundu abiküsimine põhjendatud. Kui kogu aeg on vaja kedagi asendada või midagi lisaks teha, siis on see juba põhitegevus ning põhitegevus peaks mahtuma päevas 8 tunni sisse ära.
Tööandjate esindusorganisatsioonid on rääkinud töötamises ja tootmises madalast efektiivsusest. Vähem on räägitud ja otsitud selle põhjuseid. Usun siiralt, et põhjus peitub kehvas organiseerimises, väheses motiveerituses kardinaalseid muutusi katsetada ning liigses usus "et sundides tegijaid kiiremini, paremini, kõrgemalt, saavutame paremaid tulemusi". Kirjutasin paar aastat tagasi, et 7 tunnise tööpäeva rakendamine võiks tuua suurema efektiivsuse kui pidevalt 8 tunni asemel 9 tundi töötades, nagu Eestis kisub tavaks. Tundub, et muu maailm juba katsetab selliseid variante, meie siin aga ikka veel mõtleme... pikaldased nagu me oleme.
Võiksime ise peeglisse vaadata ja mõelda, miks me endiselt püüame teha viis aastat nelja aastaga? Miks me ei tee vähem ja efektiivsemalt? Miks me ei hakka ise vastu süsteemile, mis peab ületöötamist normaalseks? Miks meie ei oska öelda "ei"?
Eks igaühel meil on oma põhjused, kuid mul on hea meel nende noorte üle, kes pigem saavad hakkama vähemaga aga ei tööta end surnuks. Mul on kahju, kui ei suudeta oma täiskasvanud lapsi üle pesaääre lükata või on lihtsalt õige aeg selleks maha magatud. Kõigel on põhjus ja tagajärg. Ma pole teadlane ega tea - millal on õige aeg või mida täpselt peab tegema, sest kõik inimesed on erinevad ja nii on ka lahendused erinevad. Kui laps pole leidnud tööd, kuid võtab näiteks koduse majapidamise oma õlgadele, siis polegi olukord nii hull, kui ta aga lihtsalt "parasiteerib", siis ei ole küsimus ju ainult temas, vaid ka sellest kuidas vanemad talle seda võimaldavad või millised on selle pere harjumused olnud juba varasemalt. Samuti on küsimus ühiskonnas, kui noor ei tahagi tööd leida või vahetab pidevalt töökohti, siis peaksime juurdlema ka selle üle, miks tegelikult ei taha noor selle ühiskonna aktiivne liige olla?
Õnneks on minu meelest meil siin Eestis ka täiesti teistsuguseid noori, neid kes teevad normaalse koormusega tööd ja panustavad palju ühiskondlikku tegevusse. Algatavad asju, tegevusi, kampaaniaid, millest meie põlvkond on ehk mõelnud aga tegudeni pole jõutud. Õnneks väärtustavad paljud noored vaba aega, kultuurilist elamust, teiste aitamist ja nõrgemate toetamist palju enam kui seda on tehtud aastaid. Ma usun, et selliseid noori on Eesti rohkem, kui kodudes jõudeelu elavaid.
Kuid ma tean kindlalt ka seda, et meie põlvkond peab õppima vähem tööd tegema ning elust rohkem rõõmu tundma. Mina ise pean samuti õppima - tasakaal töö - ja puhkamise vahel on kergemini saavutatav aga lihtsalt niisama olemist pean ma veel õppima.
Hea õppimiskevadet meile kõigile
Lisa kommentaar